5. detsembri Harju Elus kirjutasime riigi plaanist kaotada kvalifikatsioonita õpetajate palga alammäär ehk anda koolide juhtkondadele võimalus maksta täiskohaga õpetajatöö eest kokkuleppe korral riiklikku miinimumpalka ehk vaid 886 eurot bruto.
16 haridusorganisatsiooni poolt Riigikogule tehtud ühispöördumise tulemusel algatati osapooltega uus konsultatsioon, mille tulemusel muudeti eelnõud selliselt, et nende kvalifikatsioonita õpetajate, kellel on magistrikraad või kes on seda omandamas, pedagoogi palga alammäär säilib.
Löögi alla jäid endiselt aga ülejäänud kvalifikatsioonita õpetajad (kokku hetkel 2126), kellel on näiteks bakalaureuse kraad või on seda omandamas, kuid muul erialal kui õpetajakoolitus.
Suurest vastuseisust hoolimata võeti eelnõu vastu
MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool tegevjuht Triin Noorkõiv ütleb, et: „Õpetajate töötasu alammäär on minimaalne tasu, millest madalamat tasu ei luba kehtiv seadus maksta mitte ühelegi inimesele, kes õpetab Eestis lapsi. Sellega oleme väärtustanud õpetaja rolli ja loonud elementaarsed eeldused selleks, et õpetajad saaksid keskenduda meie kõigi lastele, mitte olla mures enda või oma pere baasilise hakkamasaamise pärast.“
Kuigi pöördumise selle punktiga, mis on seotud kvalifikatsioonita õpetajate palgakorralduse aluste muutmisega, liitus kokku 40 erinevat haridusorganisatsiooni, eelnõu vastasele rahvaalgatusele andis oma toetuse enam kui 1500 inimest ja selle vastu oli ka Eesti linnade ja valdade liit, võttis Riigikogu eelnõu siiski vastu.
See tähendab, et 2126 kvalifikatsioonita õpetajal ei ole enam pedagoogi palga alammäära garantiid ja neile on võimalik maksta alammäärast oluliselt madalamat töötasu või koguni riiklikku miinimumpalka, mis on 886 eurot bruto.
Kes hakkab lapsi õpetama?
Praegu on õpetajate miinimumpalk 1820 eurot (bruto) kehtinud kõikidele õpetajatele ja diferentseerida on saanud palka ülespoole. Riigikogus heaks kiidetud eelnõu jätab aga 2100+ õpetajat õpetaja miinimumpalga garantiist ilma. See laieneb ka arvestatavale hulgale uutele õpetajaametisse tulijatele, kellel puudub õpetaja kvalifikatsioon ja magistrikraad.
Iseasi on see, kas bakalaureuse kraadiga inimene hakkab sellistel tingimustel üldse kooli tööle minema ja kui ta ei lähe, siis – kes läheb?
Raha tuleb kellegi arvelt
2100+ õpetaja palga alammäära kaotamine riigi poolt jätab mulje, nagu loodaks riik siit leida raha kvalifikatsiooniga õpetajate palgatõusuks. Kui meil on Eestis umbes 17 400 õpetajat, siis 2100 õpetajalt palga alammäära kaotamine vabastab õpetajate palgafondis ühe kvalifikatsioonita õpetaja arvelt kuni 934 eurot, kokku ühes kuus kuni 1 961 400 eurot. See teeb kuni 128 eurot iga kvalifikatsiooniga õpetaja või neile liidetud magistrikraadiga, magistrantuuris või õpetajakoolituses õppiva õpetaja kohta kuus.
Õpetajate jagunemine kvalifikatsiooni alusel on kooliti ebaühtlane, seega mõni kool võib „võita“ märkimisväärse nö lisaraha kas kvalifitseeritud õpetajate palga tõstmiseks või muudeks tegevusteks, mida on sellest summast lubatud ette võtta.
Lisaks sentide sama jope ühest taskust teise tõstmisele näib, et riik püüab ühe grupi alaväärtustamise läbi tekitada teises suurema väärtuse tunnet – ehk lootis lati alt läbi joostes lahendada probleemi, millele oli väga selge lahendus olemas.
Töötasu muutmine alammäärast ülespoole oleks olnud ainus loogiline samm, mis oleks säilitanud kõikide õpetajate baasväärikuse ja -väärtustatuse ning samas andnud võimaluse tunnustada eraldi neid, kes on kõik õpetajatööks vajalikud kompetentsid omandanud.
Töötasu muutmine vastavalt kvalifikatsioonile alammäärast ülespoole oleks ainus loogiline samm, mis säilitaks kõikide õpetajate baasväärikuse ja -väärtustatuse ning samas annaks võimaluse tunnustada eraldi neid, kes on kõik õpetajatööks vajalikud kompetentsid omandanud.
Alus seaduslikuks diskrimineerimiseks
Väärtuspõhise põhjamaise õigus- ja ühiskonnakultuuri osa on reeglina välistada seadusandluses diskrimineerivad iseloomud ehk juba eos ei võeta vastu seaduseid, mis loovad võimaluse diskrimineerimiseks.
HTM haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna juht Haana Zuba-Reinsalu kirjutab pressiteates, et: „Eestis kehtib kõigile üldhariduse õpetajatele ühtne õpetaja palga alammäär, kuid õpetajate vastutus, töökoormus, tulemuse ootus ja selle eest makstav tasu ei ole kõikides koolides tasakaalus.“
Kuna palga alammäära kaotamisel ei võetud arvesse nende 2100+ õpetaja vastutust ega töökoormust, vaid pelgalt nende haridustaset, jääb ebaselgeks, kuidas selline lähenemine peaks tagama tasakaalu. Miks sellise õpetaja töökoormus ja vastutus ei loe? Seda enam, et pelgalt kvalifikatsiooni olemasolu või puudumine ei ütle midagi töösoorituse suuruse ega kvaliteedi kohta.
HTM seisukohast saab välja lugeda, et õpetaja, kellel puudub kvalifikatsioon ja magistrikraad, töötab ja vastutab vähem kui see, kes on kvalifikatsiooninõuded täitnud. Ning igal juhul on kõik need 2100+ kvalifikatsioonita õpetajat samasugused, sest seda gruppi koheldakse seaduse piires võrdselt, kuigi samal ajal tekitatakse omakorda riiklikult tasakaalust väljaminev olukord, kus ühes koolis võib ilma kvalifikatsioonita õpetaja saada pedagoogi alammäära ning mõnes teises aga riiklikku alampalka. Sõltumata õpetaja panusest, sõltuvalt koolijuhi otsusest.
Kas see ei ole mitte väga selge diskrimineerimine? Kui on, siis on seadus Põhiseadusega selges vastuolus.
Kõik lootused presidendi poole
Milles seisneb õpetajate järelkasvupuuduses vaevleva riigi võit, jääb arusaamatuks. Õpetaja ei ole sunnismaine ning haritud inimesed leiavad endale võimalusi mujal. On ilmne, et tööturu võimaluste ja vajadustega arvestatud ei ole.
Enne, kui eelnõust saab seadus, peab president selle kinnitama. Kõik lootused on seega nüüd suunatud ühe mehe poole. Arvestades, et Alar Karis on ise töötanud haridusvaldkonnas nii teaduri, vanemteaduri, professori kui ka kahe ülikooli rektorina, võib loota, et tema analüütiline meel, haridusvaldkonna tundmine ja ehk ka empaatia haridustöötajate ja laste vastu, keda need 2100+ inimest igapäevaselt õpetavad, päästab olukorra. →
