31-kilomeetrise Scoutsrännaku rõõmud ja mured (0)
Paldiski Scoutspataljoni taasloomise aastapäeva (29. märts 2001) traditsioonide juurde kuulub üks korralik, ca 31 kilomeetri pikkune rännak. Kuna poolteist aastat tagasi jäi ajateenistuses sõduri baaskursusel lõpurännak tegemata, otsustasin selle võla tasuda 13. korda toimuva Scoutsrännakuga.

Rännakupäev on 7. aprill ja äratus on hommikul kell 5.00. Vaja on valmistada tugev hommikusöök, pakkida seljakott ja jõuda Paldiski rongile. Rongijaamas ei pea kaua üks ootama, sest rännakule sõidab veel üks huviline. Roheline taktikavorm seljas ja suur seljakott käes, ilmub rongijaama keskealine, habemes ja pikkade juustega Harju malevlane Tõnis. Saan rõõmsameelse Tõnisega kohe jutule, sest päeva eesmärk on meil üks – rännak läbida.

Rongis kohtume veel teise Harju malevlasega, Marekiga, kellel on kaks kotti: seljakott, mis paistab suurem kui tema ise, ja üks ebatavaliselt pikk relvakott. Marek ütleb, et hoiab seal enda relva Sig Sauer 716, mille ta 2600 euro eest Kadaka turult ostis.

Kella 7.30ks on relva-, sõja- ja ajaloojutud räägitud ning oleme kolmekesi Scoutspataljonis. End rännakule registreerinud, lähen kaaluma seljakotti, mis peab reeglite järgi olema vähemalt 15 kg. Minu oma kaalub aga ainult 4,5 kg. Kuid pataljoni territooriumil on liivaalused, millega saan kaalu tõsta. Paar labidatäit liiva kilekotti ja seljakoti kaal on 18,5 kg, millega lähen ka rajale.

Ülestähendusi rajalt

Kell 9.00. Ca 31 km rännak, mis tuleb läbida 8 tunniga, saab stardi.

9.15. Esimesel 20 minutil on enesetunne hea. Proovin hoida tempot, kus paarsada meetrit jooksen ja paarsada kõnnin, et pulss normaliseeruks ning saaks jälle paarsada meetrit joosta.

9.30. Paldiski vahel liikudes tekib küsimus, miks põleb sellisel kellaajal veel tänavavalgustus? Ühtlasi saab aina selgemaks, et tempo ei ole jätkusuutlik.

10.00. Esimese tunniga saan läbitud 6,87 km. Nüüd jääb selja taha asfalt ja ees on kruusatee.
Rännakul osalevad ka Ameerika liitlasväelased. Ühel neist, kes minust mööda jookseb, on seljakotis kõlarid, kust kõlab Led Zeppelin. Mõned osalejad (vähemalt viis) on tulnud rännakule koos koeraga. Loomade jalutusrihmad on ümber peremeeste vöökohtade ja nii veavad neljajalgsed oma inimesi kiiremini finiši poole.

10.44. 11 km peal pean tegema väikese peatuse, hõõruma hakkab vasaku jala tald ja väike varvas. Tuleb sokke sättida. Seda tehes tuleb minu juurde üks Kaitse Kodu! reporter, kes jäädvustab videokaameraga osavõtjate jala- ja sokiprobleeme. Teda huvitab eelkõige minu sokkide valik.
Kaitseväes soovitati rännakul käia villaste sokkidega, millele on peale tõmmatud veel omakorda puuvillased sokid, nii püsivad jalad kuivemad. Olen ka seekord nii talitanud. Mõni lonks vett ja müslibatoon kätte ning liigun edasi.

10.55. Tuleb tunnistada, et müslibatoon on maiuspala, mis sooja teega, mida 11 km joogipunktis jagati, mõjub taevalikult. Tunnen, et jõudu on nii et tapab, justkui Popeye oleks spinatit saanud.
Järgmised 10 km lähevad ladusalt. Ma ei suuda ära oodata hetke, mil saan maiustada enda teist toidupala, martsipani. Püüan seda hoida, kuni 20 km on läbitud.

11.23. Jõuan 15 km märgini ehk pool maad on selja taga. Ise arvasin, et läbitud on rohkem, nii 20 km kanti. Liigun tasa ja targu viie tunni graafikus. Rütm on hea, kuid jooksmisest pole enam mõtet juttugi teha.
Meenutan enda sõduri baaskursuse rühmaveebli sõnu, kes ütles, et esimesed kümme kilomeetrit kuluvad soojenduseks. Õige rännakutuhina saab kätte alles selle läbimisel. Tol hetkel tundusid sõnad tögamisena, aga neis on omajagu tõtt. Võrreldes esimese 10 km on teine 10 km olnud oluliselt lihtsam.

11.30. Minu silmis on rännakul valinud parema taktika need, kes on algusest peale rahulikult omas tempos liikunud. Esimeste kilomeetritega sai tuttavatest mööda joostud, kuid nüüd mööduvad kõik minust.
Teepervel on näha mitmeid osalejaid, kes on saapad jalast võtnud ning uurivad väga lähedalt ja murelikult oma jalgu. Kellel on tekkimas villid, kes vahetab märjad sokid kuivade vastu ja kes mõtleb loobumisest. Mõistagi ei ole kaugel ka Kaitse Kodu! operaator, kes ühe jala juurest teiseni jookseb. Rännakul sõidavad ringi ka meditsiiniautod, kes viivad abivajajad laatsaretti.
Märgata on aga seda, et kõik, kes on jäänud teepervele jalgu uurima, kannavad matkasaapaid. Peale kaitseväelaste teevad rännakut kaasa koolilapsed ja harrastussportlased, kes on jalga pannud kergemad jalanõud – tossudest siseruumide putsadeni. Ja tundub, et rada soosib viimast, sest kogu läbitud tee oli valdavalt kuiv. Viimase kümne kilomeetri sisse jäi üks kilomeetripikkune mudane teelõik, mille olid mõned soomukid värskelt üles kündnud.
Kõige tugevamad on nüüdseks juba rännaku lõpetanud. Rännaku võitis vanemveebel Veiko Sule, kes püstitas kahe ja poole tunniga uue rajarekordi.

12.15. Käidud saab 20 km ja martsipan on söödud. Müslibatooni sarnast energiaallikat see endast ei kujutanud ja nüüd surub väsimus aina rohkem peale. On tunda, kuidas alaselja-, õla- ja reielihastel on raskust kanda 18,5 kg. Ilmselgelt töötavad lihasgrupid, mis ei ole kaua aega saanud trenni. Tõden endamisi, et viimased 10 km tulevad väga rasked.

13.19. Käidud saab 25 km. Tempo on aeglane, kuid hingetõmbeks ma palju aega ei kuluta. Viimase 5 km keskmine kiirus on olnud 4,6 km/h, mis on oluliselt väiksem võrreldes esimese 5 km, kus kiirus oli 7,2 km/h. Viimases joogipunktis lisan joogivette lauasoola, et jalad krampi ei kisuks. Mõnele võistlejale kutsutakse veel enne lõppu auto järele, sest jalad enam ei kanna. Vist kasutasid valesid sokke.

14.20. Näen Paldiskit, mis annab motivatsiooni edasi rühkida ja kaitseväe kirumine hetkeks jätta.

14.30. Sammun Paldiskis, kuid ikka veel ei näe finišit. On näha väravaid ja tarasid, kuid mitte Scoutspataljoni. Tuleb veel paarsada meetrit käia, kuigi jalad on omadega täitsa läbi.

14.35. Finiš. Lõpuks saan seljakoti seljast visata ja jalgu tuulutada. 1200 osaleja (osavõturekord!) seas olen kuskil 700. (lehe ilmumise ajaks ei ole protokoll valmis). GPS näitab, et läbitud sai 31,11 km ja kaotatud on 1724 kcal. Usun, et võin endale lubada midagi kaloririkast. Kuid enne tuleb saapad uuesti jalga saada, mis ei ole kerge, sest võidelda tuleb krampidega.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.