1986. aastal teenis Tõnu Lember aega nõukogude armees Lvivi lähedal Ukrainas. 1. maiks viidi tema üksus paraadile Kiievisse. Pisut varem, 26. aprillil, oli plahvatanud Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. energiaplokk.

“Siis me ei teadnud keegi sellest midagi, et juhtus selline avarii. Kui see suur pühademarss oli läbi, kutsuti meid roodus punanurka kokku ja öeldi, et lähipäevadel lähete Tšernobõli aatomielektrijaama tagajärgi likvideerima,” meenutab praegu 49-aastane Lember, kes viibis kriisipiirkonas 3.-25. maini 1986.
Sada meest telgis

Lemberi üksuse nimi oli 33-50. Üksus paigutati tuumaelektrijaamast viiekümne kilomeetri kaugusel laagrisse, kus elati suurtes sõjaväetelkides, sada sõdurit telgis. “Telkides olid narid, reformvoodid. Bursilka oli sees, kütsime seda,” meenutab Lember.

Sajases telgis elas kõige rohke ukrainlasi, aga ka usbekke, kasahhe, teiste seas koos Lemberiga kolm eestlast: “Me olime ju kõik noored ja uljad, meie jaoks oli ta alguses sõjaväeosast väljasõit. Mis meid ees ootas, seda me keegi ei teadnud.” Sõjaväetelkide juurde tekkis välisöökla, isegi välikino.

Laagrist viidi noorsõdureid soomustransportööridega vahetuste korras esmalt Tšernobõli linna, mis jääb tuumajaamast viieteist kilomeetri kaugusele. Sealt anti kaasa ohvitserid või kohalikud miilitsad, et sõita edasi Pripjati linna, mis on tuumajaama külje all, vaid paar kilomeetrit eemal.

Pripjatti jõudes tuli tänavatel patrullida neli tundi, siis viidi sõdurid 24 tunniks tagasi Tšernobõli linna kohalikku miilitsakordonisse. Järgnes neli tundi patrullimist Pripjatis ja tagasisõit sõjaväelaagrisse. Ja nõnda kolm nädalat järjest.

“Me ei olnud otseselt tuumajaamas, ei käinud seal katusel. Meie ülesanne oli Pripjati linna ja selle ümbruse turvamine,” selgitab Lember. Tuumajaamale kõige lähemale, ca 200 meetri kaugusele, jõudis ta sellest soomustransportööriga mööda sõites.

Klaasike kiirituse vastu

Noorsõdurite viimine kriisipiirkonda oli nii ootamatu, et ei jõutud ette valmistada spetsriietust. “Me läksime sinna nii nagu ikka. Meil oli kaks sõjaväevormi ja rohkem mitte midagi. Ise me neid oma laagris pesime,” ütleb Lember.

Samamoodi pesti soomustransportööri, kui patrullist tagasi tuldi, tavalise käsiharjaga. Isegi kindaid polnud käes.

Kiirgust mõõdeti pliiatsikujuliste dosimeetritega, millel oli klamber küljes, et see rinnatasku külge kinnitada. “Nendest dosimeetritest üks kümnest töötas, see käis ka käest kätte,” meenutab Lember.
Millega siis noorsõdureid kiirguse vastu kaitsti? Kui mehed neljatunniselt patrullimiselt Pripjatist vahepeatusena Tšernobõli miilitsakordonisse toodi, oli laual kahesajagrammine klaas kange kohaliku samakaga. Usuti, et see aitab.

“Minul tekkis ikkagi raskusi, et seesama klaasike ära juua,” tunnistab Lember vastumeelsust solkjoogi suhtes. Samakas oli kangem riigiviinast, seda pakuti täiesti ametlikult. Iga patrullimine lõppes säärase “ravikuuriga”.

Noorsõdurid olid infosulus. “Me teadsime ainult, et selles elektrijaamas oli mingisugune plahvatus ja ümberkaudsed külad ja see Pripjati linn on inimtühaks viidud,” räägib Lember.

Kummituste linn

Tuumaelektrijaama töötajad olid elanud peamiselt 50 000 elanikuga Pripjatis. Lemberi patrullimiste alguseks oli linn juba täielikult evakueeritud, aga osades korterites põlesid veel tuled. “Me käisime isegi korterites tulesid kustutamas. Inimesed olid läinud nii, et kohvitassid olid laual.”
Enamikes Pripjati korterites hakkas silma kaks telekat – üks elutoas, teine väiksem köögis. Õnnetuse-eelsest üsna jõukast elust andsid märku ka suured diskoteegid, suured poed. Autosid olid nii tänavatel kui garaažides.

Kõik see vara ahvatles rüüstajaid. “Me püüdsime neid kinni. Meie ülesandeks oli nad viia miilitsajaoskonda Tšernobõlis,” meenutab Lember.

Hilisematel aegadel on õnnetuspiirkonna korterid tühjaks varastatud. See mööbel on kõik Ukraina peal laiali ja see on kiiritust täis.

Pärast kolme nädalat õnnetusepiirkonnas viidi Lemberi üksus lahtiste presendiga kaetud sõjaväeautodega uude asukohta.

“Algselt me tahtsime Kiievisse sisse saada selle autoga, aga sellel autol oli nii suur radioaktiivsus, et meid suunati ühte sõjaväeosasse. Seal veel pesti seda autot, aga hiljem meid viidi teise autoga edasi,” räägib ta.

Ehkki autot vahetati, olid noorsõduritel endiselt seljas radioaktiivsust saanud vormirõivad. Kiievist viidi üksus edasi Harkovisse, samas liikusid kuuldused, et osa mehi oli otse koju tagasi saadetud. Mis põhjustel, sellest vaikiti.

Tervis seni korras

Sõjaväepäevadest on Lemberil kena fotoalbum, ehkki ametlikult ei tohtinud säärast asja olemaski olla. Seal näeb fotosid nii Lvivist kui Harkovist, saatuse vingerpussina pole aga ühtegi Tšernobõlist.
Lemberil on alles ka sõjaväepilet. Sealt märkab, et nõukogude kroonusse läks ta 13. novembril 1985, tagasi tsiviilellu pääses 26. oktoobril 1987.

Teadmine, kui karmis kohas ta kolm nädalat oli patrullinud, jõudis Lemberini Harkovis ajateenistuse teise poole sees. Kas oli ka mure tervise pärast? “Ma arvan, et ei olnud, sest me olime ikkagi noored tookord ja noortel sellist hirmu ei ole,” ütleb Lember.

Kriisipiirkonnas viibinud mehel on tervis seni korras püsinud. “Esimesed aastad ikka tulid need kutsed ja ma käisin oma tervist kontrollimas, aga hiljem ei ole kutseid tulnud ja ma ei ole ka millegi üle kaevanud,” ütleb Lember. “Ma olen terve elu jooksul kolm korda haige olnud. Kaks korda olid põlveoperatsioon, ühe korra kolmiknärvi põletik.”

Praegu Rae vallas Vaskjala külas elav Tõnu Lember on abielus, tal on terved lapsed vanuses 22 ja 18.