Kallaste talu Padise vallas tõmbab külastajaid nii kodu- kui välismaalt. Seal korraldatakse kontserte ja spordilaagreid, mängitakse discgolfi, viheldakse saunas ning lihtsalt lõõgastutakse mändide alla, et „akusid laadida“.
Mõned kuud enne Eesti taasiseseisvumist märkasid Ülle ja Kalmer Kuningas ajalehes maja müügikuulutust. Ehkki rahana kehtis veel rubla, küsis müüja 2500 Soome marka. “Abikaasa teenis need Soomes ehitajana tööl käies,” meenutab Ülle.
Tsaariaja lõpukümnenditel Padise vallakooli majutanud hoone oli ajahambast puretud. See tuli remondi käigus sisuliselt uuesti üles ehitada. Maja ümber õnnestus osaliselt erastada, osaliselt osta kümme hektarit maad.
“Me ei ostnud seda turismitaluks, me ostsime selle omale elamuks,” räägib Ülle, kes on abikaasaga pärit Võrumaalt. “Selle maja ümbrus oli nagu Lõuna-Eesti loodus,” selgitab ta, miks liisk langes Kallaste talu kasuks.
Algus laagritega
Üheksakümnendate keskel proovisid Ülle ja Kalmer kätt intergratsioonilaagrite korraldamisega. “Seal pandi kokku venelased ja eestlased, et oleks lõimumine. Algul me korraldasime kaks integratsioonilaagrit suve jooksul, siis kolm,” meenutab Ülle.
Edaspidi lisandusid sportlased. 18 aasta eest nimelt oli kergejõustikutreener Piret Tammel vaja kohta, kuhu viia lapsed spordilaagrisse. Et teiste seas treenis ta Ülle tütar Reginat, otsustas Piret tüdruku soovitusel treeninglaagri korraldada Kallaste talus.
Lapsed olid 14-15-aastased. “Magasime madratsite-mattidega seal põrandal. Siis me tegime töökasvatust, raiusime võsa. Meid oli kusagil kümme. Me olime viis päeva siin,” meenutab Piret esimest spordilaagrit Kallastel, mis toimus Tallinna Kalevi egiidi all.
Nõnda alguse saanud armastus Kallaste talu vastu kestab siiani. Piret korraldab seal nüüd klubile Fortis spordilaagreid kolm korda aastas.
Laagrite korraldamist hakkasid aga pärssima eriskummalised nõudmised. “Üks nõue oli, et peab olema tohutu tara ümber maja, mida me ei ole suutnud siiani ehitada,” naerab Ülle.
Kuna perekond ei soovinud keskenduda üksnes laagritele, hakati Kallastel korraldama ettevõtete suvepäevi. Ülle loobus 2005. aastal töökohast Eesti Veevärgis, et kogu energiaga turismitalu arendamisele keskenduda.
Täisenergia turismile
Turismihooaeg kestab üldjoontes mai algusest septembri lõpuni. Üllega vesteldes tabab kõrv möödujaid üsna mitut keelt rääkimas. “Tegemist on Eesti firmaga, mille all töötavad soomlased, venelased, eestlased ja mitmed muud rahvad,” selgitab Ülle puhkajate tausta. Ettevõtted on muutunud rahvusvahelisteks.
Seitsme aasta eest ehitati talusse Kloostri jõe kaldale amfiteatri stiilis vabaõhulava. Sellel Kalju-laval korraldatakse aastas kümmekond kontserti või teatrietendust, kuhu tuleb keskeltläbi 600 inimest ürituse kohta. Nendest jäävad ööbima siiski vähesed, sest korraga majutab talu kuni 70-80 inimest.
Kahe aasta eest valmis discgolfi rada. Samal aastal tehti toitlustamise rekord, kui Eesti teatrite spartakiaadil anti einet korraga 400 inimesele.
Lisaks olemasolevale saunale on valmimas uus saun. “See tuleb 250 ruutmeetrit suur. Leili plaanime esimest korda visata 29. juunil, kui on minu sünnipäev,” loodab Ülle. Edaspidi on plaan hoovimaja laiendada, et rohkem inimesi saaks talus ööbida. Kavas on ka köögi laiendus.
Talu annab praegu tööd seitsmele inimesele. Ülle peab perenaise rolli, tütar Kristina koos abilisega teeb müügitööd, on veel koristaja, kokk ja lisaks kaks meesabilist. Abikaasa Kalmeri energia läheb peamiselt Harku Invest OÜ peale.
Talu on kasumis, ent Ülle peab siiski vajalikuks rõhutada: “Ma ei luba endale uhkeid autosid. Kõik, mis teenitakse, läheb praegu talu arendusse.”
