Jüripäev, mida tähistatakse igal aastal 23. aprillil, märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Nime on see saanud pühalt Jürilt, kes olla tapnud lohe ja päästnud süütu neiu, mistõttu seda peetakse kristluse võidu sümboliks paganluse üle.

Jüripäev oli suuremaid ja olulisemaid aastaringi pühi veel 20. sajandi alguse rahvakalendris, sulatades endasse ka lähedaste tähtpäevade, näiteks künnija karjalaskepäeva kombestikku ja uskumusi. Sel päeval tagati maagiliste kommetega tervis ja talu edenemine.

Algasid kõik suvised tööd

Jüripäevaga algasid kõik suvised tööd, suiliste tööaasta, päeviliste tööd, teopäevad, rendilepingud. Veel 19. sajandil telliti endale teenijad, karjased ja sulased sagedamini jüripäevast mihklipäevani (29. september) ja seetõttu oli see ka suur kolimise ja ümberasumise aeg.

Jüripäev oli ka karjalaskepüha ja olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni, et nad koduloomi ei ründaks. Maagilistest kommetest oli tuntud näiteks karja jälgede pööramine kodu poole ja leitud hundijälgede pööramine metsa suunas, et loomi nii käituma mõjutada.

Jüripäeval peeti mitmel pool naiste- ja meestepühi. Naistepüha oli omalaadne vastuvõturiitus, sest sinna kutsuti eelmisel aastal abiellunud noorikud. Meestepüha peamiseks sihiks oli karjase ametisse pühitsemine. Nii kirjutab Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.

Mis oli keelatud, mis lubatud?

Jüripäeval oli külaskäimine keelatud, sest tegu oli kriitilise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes. Kõike oli kerge ära nõiduda ja kahjustada, näiteks esemetega, mis koju toodi või kodust välja viidi, samuti võis see juhtuda võõrastega rääkimisest.

Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine tähendas ühtaegu, et nii on see kogu aasta jooksul. Põllutööde alustamine toimus sümboolselt, peamine oli viia põllule esimene sõnnikukoorem, künda esimene vagu, vaadata üle oras.

Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud. Keelatud oli ka puude ja okste koju toomine– muidu tulevad maod koju. Mõnel pool oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida kahjurite rünnakut taimedele. Kolistamine, paugutamine, puudelõhkumine või pesupesemine võis aga pikset ligi meelitada. Tuli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna.

Enne jüripäeva (enne esimest äikest) peeti maad mürgiseks, mistõttu sinna polnud lubatud istuda.

Lohetapja püha Jüri

Jüripäev on Eestisse tulnud nii lääne- kui idakiriku kaudu ning on pühendatud pühale Jürile (Püha Georgius). Arvatavalt oli ta Rooma sõjamees, keda piinati ja kellel raiuti keiser Diocletianuse valitsusajal, 23. aprillil 303. aastal tänapäeva Iisraeli aladel pea maha, sest ta keeldus paganlikest jumalatest, jäädes truuks kristlusele. Seetõttu peetakse tema kangelaslikkust võiduks paganluse üle.

Läbi aegade on sõdalaspühakule omistatud üha uskumatumaid saavutusi. Teda olevat kolm korda surmatud, lõigatud väikesteks tükkideks, maetud sügavale maa alla, kuid ta tõusnud jumala väe läbi tervena üles. Lisaks kõnelevad legendid vägede peatamistest, surnute elustamistest ja paljudest muudest imetegudest.

500 aastat pärast püha Jüri surma muutus populaarseks legend, mille järgi olevat ta päästnud Liibüa kuninga tütre lohe käest ja eluka tapnud tingimusel, et kohalikud kristluse vastu võtavad. See võib olla ka kristlik versioon Perseuse-müüdist, kes päästis Andromeda merekoletise käest.

Püha Jüri lohet tapmas on kunstis väga levinud motiiv. Tema sümboliteks on punase ristiga valge lipp, kilp ja mõõk. Mida aeg edasi, seda rohkem meenutab ta säravas turvises keskaegset rüütlit, mitte Rooma sõdalast. Püha Jüri (St George) on Inglismaa, Gruusia ja paljude linnade kaitsepühak. Tema värvid, punane ja valge, on ka Inglise rahvuslipul.

Jüripäeval oli külaskäimine keelatud, sest tegu oli kriitilise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes.

Ajaloolane Jüri Kuuskemaa on kirjutanud, et Tallinnas oli Toompeal Püha Jüri ordu, Toomkirikus ja Niguliste kirikus Püha Jüri kabelid, altaritest rääkimata. „Kui aastal 1513 koostati klaasijate, maalrite ja puuvoolijate ameti põhimäärus, siis nähti ette: kes tahab ametis meistriks saada, peab meistritöö teema valima kolme hulgast: Meie Armas Neitsi troonil, Veroonika rätt või Püha Jüri valgel hobusel,“ teab Kuuskemaa.

Kiek in de Kökis võime näha odaga püha Jüri Mustpeade kirikupingi leenil.

Jürituli ja ülestõus

Jüripäeval tehti jürituld, põletati risu ja rämpsu. Väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Lõkke ja mitmete maagiliste kommetega (näiteks aiateivaste jm esemete kokku sidumisega, nagu lõugade kokku sidumisega) peletati metsloomi eemale, sest oluline oli vältida karja kadumist. Hunte nimetati ka püha Jüri kutsikateks.

20. sajandil ja nüüdki mälestatakse jüritulega ka jüripäeva ülestõusu. Aastatel 1343–1345 tõusid eestlased Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu üles. See algas 23. aprillil Harjumaal, kus talupoegade olukord oli muutunud eriti raskeks. Mässajad tapsid aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama.

Ülestõusnud valisid endale juhid, nn neli kuningat, ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Teatavasti tapeti ülestõusnute juhid Paides, kus pidid läbirääkimised toimuma. Seejärel surusid orduväed ülestõusnud ka mujal Eestis maha.

Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Preisimaalt saabus Liivimaale ordu abivägi. 1345. aastal sõlmiti ülestõusnutega Saaremaal kokkulepe, mille kohaselt pidid nad ordule loovutama oma relvad ja pantvange andma. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa 19 000 marga eest ordule.

Tänapäeval mälestatakse ülestõusu näiteks arvatavasse Sõjamäe lahingukohta rajatud Jüriöö pargis. Jüripäev on ka koristuspäev, skautide ja gaidide suurlaagri päev. Nii mõnelgi pool toimub jüripäevajooks.