Olgugi, et Ülgase looduskaitsealal on maa-alusesse koobastikku sisenemine juba aastast 2006 seadusega keelatud (v.a erijuhud), on siiski koobastes tehtud nii lõket, lõhutud nahkhiirte kaitseks paigaldatud trelle kui ka lastud isegi ilutulestikurakette. Tõenäoliselt on talvitavate nahkhiirte arvu vähenemise põhjuseks just otsene häirimine ja vandalism.

Inimmõju on Ülgasel suurenenud märgatavalt viimase 10–20 aasta jooksul. Ala on juba 1980ndate lõpust nahkhiirte talvituspaigana kaitse all.

Talvitavate nahkhiirte kaitseks on vaja esmajärgus lõpetada kontrollimatu talvituspaikade külastamine keeluaegadel: Piusal keelatud aastaringi; Ülgasel keelatud 16. augustist 30. maini; Vääna-Postil ja Humalas keelatud 1. septembrist 30. aprillini. Talvituspaikade külastamine võib toimuda ainult vastavuses talvituspaiga kaitse-eeskirjale.

Inimkülastus tuleb saada kontrolli alla neljal nahkhiirte talvitusalal: Ülgase, Vääna-Posti, Vääna (Humala) ja Piusa. Selleks on vaja kasutada igas talvituspaigas just sinna sobivaid lahendusi, kusjuures põhirõhk on nahkhiiri mitte häirivatel lahendustel, nagu elektrooniline valve ja loodushuviliste osalus olukorra jälgimisel looduskaamerate abil.

Arv langeb kiiresti

Praegusel Ülgase looduskaitsealal asuvates nn Ülgase koobastes on teada nahkhiirte talvitamine alates 1960ndatest. Ülgase on üks kahest nahkhiirte talvituspiirkonnast Eestis, kus talvitavate nahkhiirte arv on ületanud tuhande isendi piiri. Tegemist on endise fosforiidikaevanduse käikudega, mis rajati aastatel 1921–1938.

Kokku on Ülgasel maa-aluste käikude pikkuseks üle 4 km. Aastal 2004 plaaniti kaevanduskäikude osalist avamist turistidele ja toimus käikude täpsem kaardistamine ja püsivuse hindamine. Selle uuringu järgi on käigud stabiilsed: ei täheldatud olulisi varinguid, mis oleksid toimunud peale kaevandamise lõppu.

Ülgase koobastes on talvitavate nahkhiirte liigilist koosseisu ja arvukust jälgitud alates 1978. a. Kindlaks on tehtud kuus talvitavat liiki: tiigilendlane, tõmmulendlane, veelendlane, pruun-suurkõrv, põhja-nahkhiir ja Nattereri lendlane. Ülgasel on võimalik ka üksikute habelendlaste talvitamine, kuid see pole tõestatud, kuna liiki on võimatu kindlalt määrata ilma kätte võtmata.

Et talvitajaid vähem häirida, on enamasti piirdutud loendustega, mille käigus loomi ei puudutata. 1994. a. loendatud talvitavate nahkhiirte üldarv Ülgasel oli 1067 (sh 124 tiigilendlast). Kahjuks on Ülgasel talvitavate nahkhiirte arv langenud. 2005. a. loendati seal 286 nahkhiirt (sh 80 tiigilendlast), 2010. a. 214 nahkhiirt (sh 44 tiigilendlast) ja 2016. a. 216 nahkhiirt (sh 57 tiigilendlast).

Rõhk tiigilendlasel

EstBatLIFE projekti peategelane on tiigilendlane, teadusliku nimega Myotis dasycneme. See nahkhiir ehk käsitiivaline on Euroopa Liidus erilise tähelepanu all – tema kaitseks tuleb luua spetsiaalseid kaitsealasid. Talvitades vaid suurtes stabiilse temperatuuriga talvituspaikades ja kasutades poegimiskolooniate varjepaikadena hooneid, sõltub tiigilendlane Eesti kliimas väga palju inimesest.

Tiigilendlase talvituspaikadeks Eestis on inimtekkelised ammu maha jäetud rajatised (endised kaevandused ja kindlused), kus on just tänu inimtegevuse katkemisele kujunenud sellele liigile sobivad talvitamistingimused. Neis kohtades on (mõne üksiku erandiga) talvitavate tiigilendlaste arv kahjuks aga paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes vähenenud, sest inimene leiab tänapäeval taas liiga tihti tee neisse paikadesse.

Selleks, et inimtegevus ei häiriks liialt tiigilendlaste talvitamist ja tingimused tehiskoobastes muutuksid soodsamaks, ongi algatatud projekt EstBatLIFE ehk “Tiigilendlase elupaikade parandamine Eestis”. Selle projekti käigus püütakse luua neljas tähtsas tiigilendlase talvituspaigas eeldused hästi toimivaks kaitseks, et kindlustada nahkhiirte edukas talvitamine ja taastada ajapikku talvitajate endine arvukus, mis nt ühel projektialadest, Ülgasel, oli varem ligi viis korda suurem kui praegu.

Projekti käigus rakendatakse abinõusid, mis peaksid oluliselt vähendama nahkhiirte häirimist neljal nahkhiirte kaitsealal: Piusas, Humalas, Vääna-Postil ja Ülgasel. Lisaks kindlustatakse Piusas üht maa-alust ühenduskäiku kokkuvarisemise vastu ning taastatakse Humalas nahkhiirtele soodsad talvitamistingimused. Samuti tegeletakse inimeste teavitamise, talgute korraldamise ja muude tegevustega, mis tiigilendlaste ning teiste nahkhiireliikide eluolu parandamisele Eestis kaasa aitavad.

TEAVE: EstBatLIFE
• Juulist 2017 kuni 30. juunini 2021 leiab Eestis aset projekt „Tiigilendlase (Myotis dasycneme) elupaikade parandamine Eestis“, lühidalt EstBatLIFE.
• Projekti juhib SA Eestimaa Looduse Fond.
• Projekti EstBatLIFE tegeleb kolme suure valdkonnaga: tiigilendlaste seire ja uuringud; tiigilendlaste talvitustingimuste parandamine; nahkhiirte alane teavitustöö ja inimeste aktiivne kaasamine nahkhiirte kaitsesse.
• Projektis toimub talvitavate nahkhiirte arvukuse ja tegevuse üksikasjalik jälgimine. Selleks kaasame pea kõiki Eesti nahkhiireeksperte.
• Vaata täpsemalt elfond.ee/nahkhiired/projektist.