83-aastane Vambola Saareoks kaevas elu esimese haua poole sajandi eest. Põhitööna teeb ta seda viimased kolm aastakümmet ega kavatse veel niipea labidat nurka visata.
“Ega mina ei teagi, kus kohas mina sündinud olen. Ma olin sõja ajal Muraste lastekodus. Nägin, kuidas pommid lendasid,” meenutab Vambola. Töö maitse sai ta varakult suhu. “Lastekodust küsiti, kes karja tahab minna. Ma olin kohe nõus.”
Viiekümnendatel asus Vambola tööle Kose-Uuemõisa MTJs. “Mind löödi Belarusi peale. Ma olin traktorist,” ütleb ta. Järgnes töö saekaatris, mis kestis kolm aastakümmet.
Saekaatrist surnuaiale
Ehkki Vambola oli mõned hauad kaevanud juba kuuekümnendatel, sai sellest tema põhitegevus perestroika päevil.
Mehe sõnul on õige haud 180 sentimeetrit sügav ja 240 pikk. Pea poolt peab haud olema 100 sentimeetrit lai, jalgade poolt 90.
“Siin Kosel on palju niisuguseid kohti, kus on savikivi. Algus oli ikka hirmus. Vahest tuli kaks hauda päevas kaevata, aga ma olin noor mees. Pidasin vastu,” räägib Vambola.
„See ehmatas ära, ütles, et kurat, surnud tõusevad hauast välja ja jooksis minema.”
Et Kose kalmistu jääb Kose-Uuemõisast viie kilomeetri kaugusele, käis mees esialgu tööl jala: “Panin kanda ja varvast. Läksin kalmistule hommikul kell kaheksa.”
“Ma vahel töötasin öösel kell kaksteist. Ühel korral oli nihuke kivine haud. Ma tulevalgel kaevasin ja kuulsin, et keegi tuleb ja küsisin kella. See ehmatas ära, ütles, et kurat, surnud tõusevad hauast välja ja jooksis minema,” meenutab Vambola.
Alguses töötas Vambola koos paarimehega, siis aga loobus abikätest. “Mis sa joodikuga teed? Ta ei kaeva. Ta istub ainult seal haua peal ja ajab juttu,” räägib ta.
Et Kose kalmistule on maetud juba sajandeid, tuleb kaevamise käigus välja nii pealuid kui säärekonte. “Kaheksakümnendatel tuli need haua jalgadepoolsesse otsa maha matta,” selgitab hauakaevaja. Selleks tehti spetsiaalne süvend.
Sääskede ja külmaga
Nüüd on reeglid säärased, et kaevamine tuleb katkestada siis, kui esimene luu vastu tuleb. Seetõttu ei saa hauda sageli sügavamaks teha kui 150 sentimeetrit.
“Kui ma sain juba vanemaks, siis ütlesin, et mina tahan haua kaevamiseks kolm päeva. Haual on nihuke asi, et kui kaevad kohe alguses jutti ära, siis see variseb ja sa pead poolteist hauda kaevama,” selgitab Vambola.
Talvel külmub maa kuni poole meetri sügavuselt. Siis ainuüksi labidaga toime ei tule. “Ma kangiga löön. Ma kirkaga ei oska lüüa,” selgitab hauakaevaja. Puujuurtest saab ta jagu saega.
Ka külmunud pinnas võib olla varisemisohtlik. “Ükskord kaevasin talvel hauda ja tuli korraga pissihäda. Mõtlesin, et mina ei pissi sinna hauda, seda viga mina ei tee. Tulin välja ja käis igavene raksakas. Kõik see kallas läks alla. Kui ma ei oleks välja tulnud, oleksid jalaluud läinud,” arvab Vambola.
Vambola Kose-Uuemõisa kodus velotrenažööril Suvel soojaga töötades kimbutavad putukad, kelle vastu mees kasutab sääsetõrjevahendeid.
Aastate lisandudes on Vambola tööle kõndimise asemel hakanud eelistama ühistransporti. “Hommikul kell veerand kaheksa läheb Kose-Uuemõisast buss,” räägib ta. Kalmistule võtab ta kaasa pauna, kus on nii tööriistahoone võti kui rosinasai, mida haua kõrval nosida.
Töö on lihtsamaks teinud ka urnimatuste lisandumine. Urni tarbeks tuleb kaevata kõigest 80 sentimeetri sügavune auk, mis on mõlemast küljest 70 sentimeetrit lai.
Korra juhtus siiski nii, et Vambolalt telliti urniauk, aga kui matuselised Kose kalmistule jõudisid, tõsteti autolt maha kirst. Segadus lõppes sellega, et ülikondades matuselised pidid kadunukese tarbeks ise haua sobiva suuruseni kaevama.
Tuhat hauda
Vambola on haua teinud tütar Angelile, kes suri 1986. aastal noore neiuna. Viie aasta eest lahkus abikaasa Luule. “Tahtsin talle haua kaevata, aga sugulased ei lubanud. Ütlesid, et sina ei tohi kaevata, siis kukud ise ka ära kõrvale.”
Hauakaevaja tunnistab, et päris raudse tervisega ta ei ole: “Mul on vahel niisugused palavikud.” Korra oli ta palavikuga haiglas isegi 17 päeva. Tütar Airi soovitatud vanadekodust keeldub mees siiski kategooriliselt.
“Ma olen umbes tuhat hauda kaevanud,” lööb Vambola numbreid kokku. Ehkki 11. mail tähistas mees 83. sünnipäeva, ei ole tööl lõppu näha: “Tänavu jaanuarist juulini tegin 20 suurt hauda. Üksipäini kaevasin.”
Töö eest makstakse talle Kose valla poolt kolm eurot tunnis. Kui haudade kaevamist parasjagu ei ole, peab ta surnuaias trimmeriga rohtu niitma. Lisaks tuleb kasta haudadele pandud lilli.
Nõnda teenis Vambola juunis 417 eurot palgaraha, millele lisandus 492 eurot pensioni.
Kulusidki on omajagu. Kui talvel neelas suure osa sissetulekutest korteri küte, siis nüüd tuleb maksta remondi eest. Kortermaja katavad nimelt ehitajate tellingud. “Ma just sellepärast käingi töö, et saada lisaraha,” tunnistab mees.
“Katsun 85. eluaastani hauakaevajana ikka vastu pidada,” muigab ta, ja ütleb siis ajakirjanikule: “Sa ei usu ju. Usu ikka.”
Mis on see saladus, mis Vambolat sedavõrd kaua vormis on hoidnud? Eaka mehe kodus hakkab silma velotrenažöör. Selgub, et tegemist pole sisekujunduse elemendiga, vaid sellega on maha vändatud lausa 3000 kilomeetrit.
Tervisele tuleb kasuks ka metsamarjade korjamine. “Eile (8. juulil – A.T.) käisin vaatamas, kas mustikaid on. Hakkavad juba tulema. Homme hommikul panen kohe kella viiest mustikale,” lubab Vambola.
