Hiljaaegu algatatud riigihankes antakse teada, et Tartu ülikool otsib riigihankega reklaami-firmat, kes 1,3 miljoni euro eest viiks läbi kala ja kalatoodete tarbimist edendava kampaania.

1,3 miljonit on suur summa, eriti ülikoolile, kes alatihti kurdab teadustöös ja õppejõudude palkadeks puuduolevast rahast. Reklaamikampaaniaga tahetakse panna inimesed rohkem kala sööma, et vabaneda eelarvamusest: kala on kallis, kalatoitusid tülikas valmistada. Ülikool tahab, et kampaania tulemusel ostaksid inimesed lisaks punasele kalale ka teisi kalaliike ja mereande.

Hallooo…

Sellest riigihankest teada saades tulid meelde mu enda viimased katsed värsket kala hankida. Ja mitte punast, vaid kõige tavalisemat rannakala, lesta. Olen ju rannamees, pere võiks süüa rannakala. Mis sellest, et ma just kalur pole.

Paar nädalat tagasi helistasin tuttavale rannakalurile Toomasele naaberkülast Naagest. Toomas, kes mind vanasti ikka mõne kilo ilusate paksude lestadega õnnistas, oli seekord väga kurva häälega. Nagu ikka viimastel aastatel: ei ole niigi palju püüdnud, et oma pere saaks miskit pannile panna.

Tegin siis telefonikõne natuke kaugemale, Tilgu sadamasse. Sealtki olen mõnelt kalurilt saanud varasemalt augustikuu lestasid osta. Aga sealtki vastati ühemõtteliselt: mida ei ole, seda ei ole. Pakuti: ahvenale on lootust. Ei isutanud.

Kui minu armastus minu praeguseks kodukülaks oleva Vääna-Jõesuu vastu oli veel noor ehk siis veerand sajandit tagasi, seisis Tabasalus toonase Kallaste kaupluse ees alatihti kollane Moskvitš. Kes kauplusse astus, astus ka autost mööda. Ja auto juures toimetavast igivanast mehest, kes suvelgi jänesenahast läkiläkit kandis. Ja möödujaile kala pakkus. Huvi korral lõi mees Moskvitši pagasiruumi valla. Kes sisse vaatas, ei tahtnud silmi uskuda. Kastides hüppasid merest äsja püütud lestad, oli haugi, oli koha. Sügise poole siiga ja kevadel ilusaid suuri jääräimi. Kord, kui kalakauplejaga pikemalt rääkima jäime, küsisin, kust kõik see hõbe tuleb. Vana mees ei teinud saladust: temast enam koos noortega merele minejat ei olnud, aga kuna kalurid talle kõik tuttavad olid ja ta nendega endiselt lävis, siis tehtigi kaupa. Vana mees ostis rannakaluritelt kala kokku ja käis müümas. Kes ostis, ei kahetsenud. Kala oli värske ja hind soodne.

Nüüd on sellest veerand sajandit möödas, endine kalur püüab kala tõenäoliselt taevastel vetel. Maa peal pole teda aga asendanud keegi.

Meenutab Welcome to Estonia’t

Või pole rannakaluritel enam kala, mida müüa. Sel kevadel rannakaluritega kohtudes ja Harju Elu tarvis lugu kirjutades kostus kurtmist nii Kuusalust kui Viimsist: kormoranid, hülged, turustamisraskused. Heast teenistusest ei rääkinud ükski rannakalur.

Võib-olla selle asemel, et hakata reklaamima kala, mida pole saada (kui ei taheta reklaamikampaaniat suunata just külmutatud ookeanikalale), võiks ülikool tegeleda põhjuste uurimisega, kuhu kala on jäänud. Ja kui rannakaluritel kala siiski on, kuidas see otsemat teed, värskelt, tarbijani toimetada. Küll ostjaid oleks, reklaamida poleks vaja. Igal juhul meenutab see kampaania väga kunagist kuulsat kampaaniat Welcome to Estonia, millega pandi hulga riigi raha tuuri ja mille tulemused olid vägagi kaheldavad. Nüüd on siis kampaania Welcome to kalale!