Rahandusministeeriumi viimase prognoosi järgi ületavad Eesti riigi kulutused järgmisel neljal aastal tulusid sel määral, et igal aastal tuleb valitsusel juurde laenata enam kui kaks miljardit eurot.
Eesti riigi kulud ulatuvad järgmisel aastal eeldatavasti 18,5 miljardi euroni ning umbes iga kaheksas kulutatud euro tuleb katta uue laenurahaga. Seda on selgelt liiga palju, eriti arvestades, et majandus on madalseisust taastumas. Elame riigina üle oma jõu.
Võttes aluseks rahandusministeeriumi kevadprognoosi on riigi tulud 2024. aastal eeldatavasti 50% suuremad võrreldes viie aasta taguse ajaga. Kulud on aga samal ajal kasvanud ligi 63%. Valitsussektori kulud on viie aastaga kasvanud 39%lt juba enam kui 45%ni SKPst. Sellesse kasvu on ennaktempos panustanud tervishoid, riigikaitse ja sotsiaalvaldkonnad.
Kreeka ja Küpros ülejäägis
Kümmekond aastat tagasi oli Eestis tavaks kritiseerida võlakriisi sattunud Lõuna-Euroopa riike vastutustundetuse eest oma riigi rahaasjades. Samas saame hetkel veel endiselt tõdeda, et Eesti valitsuse võlakoormus on üsna madal võrreldes teistega. Vaadates aga riigi võimet jõukohaselt majandada ehk riigi tulusid ja kulusid tasakaalus hoida, on meil abipakette vajanud endistelt kriisiriikidelt Küproselt ja Kreekalt põhjust täna juba eeskuju võtta. Nii oli Kreekas eelmisel aastal eelarve enne riigivõla intressimakseid 1,9% ja Küprosel 4,5% SKPst ülejäägis.
Kui suur probleem siis riigieelarve puudujääk ja laenuraha kasutamine meile tegelikult on? Raha laenavad ju tõesti pidevalt teisedki riigid. Vähemalt investeeringuteks raha laenamine peaks ju olema põhjendatud? Vastus: see sõltub olukorrast.
On ootuspärane, et majanduse jaoks keerulisematel aegadel ületavad valitsuse kulud tulusid. See juhtub üsna iseeneslikult, sest tööpuuduse suurenedes kasvab vajadus maksta toetusi. Seda kõike silmas pidades ja arvestades Eesti majanduse praegu veel habrast seisu, olnuks mõõdukas eelarvepuudujääk veel sel aastal põhjendatav. Probleem on aga selles, et praegust eelarvepuudujäägi suurust ei saa enam pidada mõõdukaks ning samuti ei ole näha, et olukord lähiaastatel paraneb.
Kõrgema võlakoormusega oleme kehvemini valmis kriisideks, kuna siis ei pruugi me enam vajadusel mõistlikel tingimustel vajalikku laenu saada.
Sageli kuuleme argumente, et riik ei tohi laenu võtta oma jooksvate kulude katmiseks, küll aga võiks seda teha pikaajaliste investeeringute rahastamiseks. Siiski on riigirahanduses ohtlik tõmmata otsest paralleeli investeeringutega näiteks ettevõtte tasandil. Ühe ettevõtte puhul on selge, et pikaajaliste investeeringute tegemiseks on mõistlik võtta laenu, mida saab edaspidi eeldatavasti kasvavate tulude arvelt tagasi maksta. Riigi puhul on aga selge, et investeerida näiteks infrastruktuuri on vaja pidevalt ja üsna stabiilselt. Nii on Eesti riigi investeeringud viimastel aastatel püsinud vahemikus 5-7% SKPst ulatudes seega 2 miljardi euroni aastas. Sellises mahus investeeringute tegemiseks pidevalt uut laenu võttes on riigi võlakoorma kasvule väga raske pidurit panna.
Kaotame iseseisvust
Miks on püsivalt puudujäägis riigieelarve ja valitsuse kasvav võlakoormus nii problemaatilised? Keskpankurid tavaliselt rõhutavad siinkohal survet kiiremaks hinnatõusuks, mida valitsus laenuraha majandusse suunates tüüpiliselt tekitab. See on jätkuvalt tõsi ja liigne riiklik laenamine võib hinnatõusule hoogu andes kahjustada majanduse konkurentsivõimet. Hoopis hullem on aga see, et riigina liiga palju kulutades seome järjest enam oma käsi ja anname ära osa oma vabadusest.
Esiteks väheneb valitsuse liiga suurte kulutuste korral järjest meie poliitikute vabadus Eesti ühiskonna jaoks vajalike kulutuste üle otsustada, sest kasvavad intressikulud võtavad eelarvest järjest suurema ampsu. Kuna eelarvet kokku pannes ei ole võimalik suurenevate intressikulude üle läbi rääkida, jäävad kasvavate intressimaksetega käsikäes järjest ahtamaks võimalused vajaduse korral suurendada muid meie ühiskonnale olulisi kulutusi.
GRAAFIK: Esti pank Teiseks loovutaksime Euroopa Liidus kokku lepitud vastutustundliku riigirahanduse raamidest väljudes osa oma iseseisvusest eelarvete koostamisel Euroopa Komisjonile. Selleks, et mõne euroala riigi vastutustundetu eelarvepoliitika ei tooks kaasa ootamatuid kohustusi teiste rahaliidu riikide maksumaksjatele, oleme Euroopas kokku leppinud põhimõtted liigse kulukasvu piiramiseks. Möödas on need erandlikud aastad, mil kulutamisele tavapäraseid piire polnud. Eelarvereeglite ranget jõustamist toetas Eesti ka eelmises Euroopa võlakriisis, kuna me ei soovinud Kreeka, Portugali ja teiste kõrge võlakoormusega raskustesse sattunud riikide kohustusi enda kanda võtta. Kui me nüüd ise kokkulepitud raamides püsida ei suuda, on igati mõistetav, et Euroopa Komisjon ja teiste riikide rahandusministrid hakkavad meid korrale kutsuma ja Eesti riigieelarvele rangemaid raame ette kirjutama.
Kolmandaks suurendab kasvav võlakoormus Eesti riigi sõltuvust võlausaldajatest. Seda tuleks käsitleda laiema küsimusena kui juba tõdetut, et kasvavad intressikulud jätavad vähem paindlikkust teiste kulutuste üle otsustamisel. Ajalugu näitab, et Eesti on üsna heitliku majandusega riik ning asume ka geograafiliselt kohas, kus on mõistlik olla valmis erinevateks kriisideks. See tähendab ka rahalist valmisolekut, ehk mõistlike puhvrite omamist.
