Küllap on paljud Haabneemest Rohuneeme poole sõitnud huvilised märganud, et tee ja mere vahel asuvas muuseumis toimetab neljapealine lambakari. Loomi on vahelduva eduga peetud seitse aastat. Vabaõhumuuseumi perenaise Jekaterina Alipova sõnul võib lähiajal lisanduda ka kodulinde.

Vabaõhumuuseum on üks osa Rannarahva muuseumist. Pringi külas, mere kaldal asuv kompleks avati olümpia-aastal ehk 1980. Toona oli see Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi muuseumi osakond.

41 aastat hiljem toimetab seal perenaine Jekaterina Alipova. Ta hüüab lambaid ning kõik neli tulevad restorani Paat kõrvalt keset muuseumi õue. Neid on mitut värvi ja tõugu. “Lambad on meil nii maskotid kui ka stressimaandajad,” rõõmustab ta loomi paitades.

Perenaine seletab, et teeb tänu loomadele iga päev keskmiselt 10 000 sammu. Treeningut ei ole seepärasat eraldi vajagi.

Perenaine seletab loomade päritolu ja tutvustab neid. Pruun lammas on Tuule, kes tuli Pringi külla mullu südasuvel. Loom oli siis vaid pooleaastane, kuid harjus kiirelt inimestega. “Ta on väga sõbralik ja uudishimulik. Nö. ristandlammas ja hea söömaga tütarlaps. Ta muide sitsib ka, kui toitu anda,” ütleb Alipova.

See mulle väga meeldib, et siin käiakse peredega loomi vaatamas. Tahame siia tuua ka hanesid ja parte.

Veidi heledamaid lambaid on kaks ehk Meeli ja Juuli ka. Nad on pärit tumedapealiste tõust.

Aga Ebe on kihnu maalammas. Tal on aluskasrv ja ka pealiskarv, mis on väga hea kudumite valmistamisel. “See on rendilammas ja viiakse ilmselt maikuu jooksul ära. Aga peremees toob uue kihnu lamba asemele. Heledad on meil juba aastat 2014. Ebe elab siin teist aastat,” räägib perenaine.

Teevad ka pahandusi

Lammaste elu on väga lõbus ja mitmekülgne. Nii on külastajad suisa imestanud, et seal elavaid loomi peetakse. “Üks külastaja näiteks ei teadnud, et siin on nii vabalt lambad. Tuule jooksis rõõmsalt kohe siia. Isa võttis lapse sülle ja küsis: kas nad nii vabalt toimetavadki? Eks nad tunnevad end siin peremeestena,” meenutab Alipova.

Tuletornide allee muuseumis. 

Aga loomad on ka “pahandusi” teinud. Nad on muuseumi territooriumil näiteks lilled ära söönud. Ning aeg-ajalt nosivad nad väikesele põllulapile maha külvatud talirukist.

Samas külastajatele ning niisama uudistajatele lambad meeldivad. Sest linnakeskkonnas ei näe ju peaaegu keegi enam loomi või linde. “See mulle väga meeldib, et siin käiakse peredega loomi vaatamas. Tahame siia tuua ka hanesid ja parte, et rahvas neidki tunneks,” lubab perenaine.

Aga lambad pole muuseumis niisama silmailuks. Nende kohevast kasukast on kõva kasu. Varem visati enamus villa lihtsalt ära. Aga eelmisel aastal otsustati, et villast saab kudumeid ja suveniire. “Lambavill on väga soe ja ka niiskust hoidev. Saime villavabrikust lõnga ning hakkasime kindaid kuduma. No näed, siin IT-mehe kinnas, millest saab sõrme käpikust välja võtta,” näitab Alipova.

Toitmine on kahjulik

Neli toredat lammast on vaieldamatult kõikide lemmikuid. Piltlikult viib nende nägemine suurtel ja väikestel nunnumeetri üles. Aga liigsel lemmikuks olemisel on ka varjukülg. Nimelt tahatakse lambaid pidevalt toita. Siit palve külastajatele: ärge loomi toitke! “Annetage meile raha või toitu. Siia on toodud kottidega porgandit ja kapsast ning leiba antakse neile ka,” ütleb perenaine. Paraku on leib, mida lammastele pakutakse, värske. Aga neile tuleb anda kuivatatud leiba. “Värsket ei tohi anda, sest see rikub seedimist ja võib viia lamba surmani. Meie hoolitseme tänu toetajatele, et neil oleks kõht täis,” kinnitab naine.

Paat “Viimsi Õie” on veel kuival maal. Fotod Allar Viivik 

Mida loomad igapäevaselt teevad, kui näiteks muuseumil uksed kinni? “No sügavad ennast vastu külakiike. Ja veel vastu seda posti, mis on värvitud punaseks. Ma ei taibanud, miks on neil punased laigud. Lõpuks jagasin — see tuleb ju sügamisest,” naerab perenaine.

Kuidas praegu vabaõhumuuseum elab? Ja seda pärast poolteist kuud kestnud piiranguid. Siseruumid olid Alipova sõnul kinni. Aga igal laupäeva korraldati muuseumis kogukonnaturgu. See on juba väldanud kümmekond aastat. “Sadu inimesi käib kümnest kaheni läbi.

Käsitööd seal ei müüda, pakutakse toiduained. Milleks tungelda poodides-marketites, kus on suurem oht nakatuda. Siin on värske õhk ja saab jälgida 2+2 reegleid ja muid ettevaatusabinõusid,” ütleb Alipova.

Aprilli keskpaigast oli avatud ka kogu vabaõhumuuseumi ala. Mai algusest on lahti ka siseruumid.

Päris kaluritalu

Muuseumi pluss on, et see asub reaalselt rannikul paiknevas kaluritalus ehk Kingu talus. Siin elati Alipova sõnul veel 1980-ndate aastate alguses. Olemas on kalurionn, võrguvabe ehk kuivatamispaigad ning muudki. Üle lahe paistab aga Tallinna vanalinna “kilukarbi” siluett.

Osa hooneid on ka tühjale kohale ehitatud. Näiteks lambalaut. “Aga rehielamu on siin paekividest ja originaalne. Ja räägitakse legendi, et osad kivid on pärit Prita kloostri varemetest. Keegi kohalik sõitis paadiga Pirita jõe suudmesse ning vedas kive Pringu külla,” teab Alipova.

Rehielamu taga asub nn. pulmaplats, mida kahuks perenaise sõnul eriti ei teata. Samas asub ka mere ääres, kalda peal väike terrass. Sealsed lauad ja suitsuahi said paika alles tänavu kevadel.

“Ehitatud on purjekas, mis on praegu veel garaažis talvekorteris. Ja paat “Viimsi Õie”, mis on 1930. aastate stiilis kaluripaat. Sellega hakkame suvel merel käima,” lubab perenaine Jekaterina.

Muuseumi teises nurgas ehk vastu restorani Paat asuvad aga kaheksa Eesti tuletorni puitkoopiat. Sealhulgas saab näha Viimsi valla Naissaare ja Keri torne.