VIDEO: Julia Bogacheva

Täna (9. aprilli) hommikul märkasid Vääna-Jõesuu rannas jalutajad üsna mere piiril, suurte rannakivide vahel päikeses mõnulevat hülgepoega, rohkem kui poole meetri pikkust isendit, helehalli karva.

„Tegelikult märkas seda esimesena küll koer, siis alles mina,“ sõnas üks hüljese leidjatest, kohalik elanik Kaia. „Elan siin lapsepõlvest saati, aga seda, et hülgepoeg on lausa supelranda tulnud, otse silla otsa, nägin küll esimest korda.“

Inimesi aga kogunes, kes koeraga, kes ilma. Hülgepoeg aga ei tahtnudki taganeda, nohises ja norsatas häiritult – nagu oleks ta mõnusat olemist segatud. Telefonikõne kohalikele jäägritele andis teada: „Ärge liiga lähedale minge, ta võib hammustada. Ja need haavad ei parane niipea.“

Ei läinud keegi „liiga lähedale“, ka koerad olid kenasti rihmas. Jahimehed lubasid tulla ja loomakese tema elukeskkonda, merre, tagasi juhtida.

Enne aga kui jäägrid kohale jõudsid, oli loom oma mõistusega ise ära tabanud: uudistajaid aina koguneb, ju see pole õige paik hüljestele kevadpäikeses peesitamiseks. Mis sest, et sildid kuulutavad: supelrand.
Järsku on emagi kuskil lähedal. Või hukkunud. Järsku hukkub nüüd hülgepoeg kah?
See küsimus jäigi õhku.

Harju Elu palus kommentaari loodusmees Val Rajasaarelt
Val Rajasaar: Tegemist on hallhülge pojaga, viigrid randa ei tule. Seda, et ema kuskil lähedal oli, või et noor hüljes üksi hakkama ei saa, arvata ei maksa. Hallhülged poegivad veebruaris ja on lühima imetamisajaga suurimetajad. Nende imetamisperiood kestab vaid kaks nädalat nagu jänestel või hiirtel. Aga emahülge piim on nii rammus, et poeg võtab juurde pool kilo päevas. Nüüdseks on emad nad hüljanud, noored hülged toimetavad ise. Kui see tegelane nüüd kaldalt vees tagasi on, siis on temaga kõik korras.