Vangla on ühiskonna parim peegel (0)
Article title
Tallinna Vangla direktor Hannes Liivak oma töökabinetis. Relv direktori töövahendite hulka ei kuulu. Küll aga hea sõna. Fotod Ülo Russak

„Kas surmanuhtlus peaks alles olema?“ esitab Tallinna Vangla direktor Hannes Liivak küsimuse, mida talt erinevatel kohtumistel – mitte kinnipeetavatega! – ikka küsitakse. Küsivad isegi koolilapsed.

„Eks otsustage ise, kas tänases vanglas peab olema surmanuhtlus,“ jätkab Liivak. „Kas näiteks tänased vanglatingimused šokeerisid?“ esitab ta siis ajakirjanikule ootamatu küsimuse. Pean tunnistama – ei šokeerinud.

Kõige rohkem hämmingut tekitasid pikad maa-alused tunnelid, mis ühendasid Tallinna Vangla erinevad hooned ühtseks tervikuks. Kollast naistevanglat punase majaga. Ja punast maja avavangla ning administratiivkorpusega. Nagu tohutu ämblikuvõrk. Kinnipeetavatele mõeldud kambrid olid kahekohalised, eraldi tualetinurgaga.

Kambritest väljaspool, avaruumides, ootasid vaatajaid aga pea kohal rippuvad televiisoriekraanid. Suured. Kordagi ei tekkinud tunnet, et keegi võiks kusagilt kallale karata. „See ongi koht mõtteaineks. Kas kohtleme kinnipeetavaid liiga leebelt? Kas peaks vanglas rohkem plaksuma piits? Või peaks ka kinnipeetaval alati olema võimalus valida piitsa ja prääniku vahel,“ mõtiskleb Hannes Liivak, kes lisaks Sisekaitseakadeemiale on lõpetanud ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.

Vanglaid juhivad riik ja vanglaametnikud

Hannes Liivak alustas vanglateenistuses veerand sajandit tagasi, läinud sajandi lõpus. „Otsustasin peale gümnaasiumi lõpetamist 1993. aastal minna õppima toonasesse Sisekaitseakadeemiasse,“ meenutab ta ammuseid aegu oma tänases avaras kabinetis.

Akadeemia teise lennu lõpetaja suunati tööle Vanglate Ametisse. Sealt edasi liikus tänase Eesti suurima vangla direktor Harku Naistevangla direktori asetäitjaks. Noor riik vajas noort energiat. Ja kinnipidamisasutused vajasid muutusi.

„Vanglad olid siis venekeelsed ja -meelsed. Suur oli kaadrivoolavus nii vangivalvurite kui ka juhtkonna hulgas. Eesti riigil oli vaja ennast kehtestada, panna ametisse eestikeelne ja -meelne seltskond,“ räägib Hannes Liivak toonastest oludest.

90-ndail kontrollisid vanglaid kinnipeetavad. Lokkas korruptsioon. Omavaheliste arveteõiendamise käigus tapeti Murru Vanglas 90-ndail kümmekond kinnipeetavat aastas. Vaja ei olnud välja vahetada ainult kaader, vaja oli muuta ka olusid. Tänastes oludes toimus viimane surmaga lõppenud arveteõiendamine vangide vahel üle kümne aasta tagasi.

Tänases vanglas maksab kinnipeetava ülalpidamine 3000 eurot kuus, pea poolteist korda rohkem kui teenib keskmine Eesti õpetaja.

Suunavad viidad vangla koridorides on ainult eesti keeles. Igal pool valitseb puhtus ja kord. „Vanglaid juhivad nüüd riik ja vanglaametnikud. Toonased tsoonid, kus üheskoos elas sadu paadunud kurjategijaid, on asendunud osakondadega, mille suurus on 42 vangi, 21 kambrit. Väiksemal kogukonnal on lihtsam pilk pidevalt peal hoida. Ja tehnika aitab,“ kõneleb direktor tänastest oludest.

Eesti on viimase 30 aasta vaates vanglate poolest Euroopa riikidest ehk kõige kiiremini arenenud. Nende aastatega on ehitatud kolm uut vanglat. „Vähemalt lähikonnas pole olemas riiki, kus kõik vanglad oleksid uued,“ teab Hannes Liivak. Ka on Eesti vanglad tubakavabad, tervisele suunatud. Vangla territooriumil ei tohi suitsetada ei kinnipeetavad ega ametnikud.

Vangla on ühiskonna peegel

Harku Vangla asedirektori kohalt liikus Hannes Liivak edasi Sisekaitseakadeemiasse pedagoogilisele tööle. Ja siis juba Tallinna Vanglasse. Enne aga kui Tallinna Vanglat moodsaimaks sai nimetada, tuli see Magasini tänava vanalt kinnistult uude asukohta Soodevahel üle kolida. „Saagisime seal raudvoodeid kambritest välja, et kinnipeetavatel oleks põrandapinda vastavalt Euroopa direktiividele,“ meenutab Liivak Magasini-aega.

Tänast Tallinna Vanglat võrdleb direktor keskmise omavalitsusega. Siin on asukaile pakkuda majutus-, korrakaitse-, haridus-, meditsiini-, psühholoogi- ja usuteenus. „Meie põhimõte on, et kui riigis peaksid tekkima suuremad probleemid, siis vangla ei tohi muutuda veel üheks koormaks riigile. Peame vähemalt piiratud aja jooksul ise täielikult hakkama saama,“ räägib direktor oma asutuse toimimisest.

Selleks on ka generaatorid olemas. Ja pikki koridore vangla all saab edukalt kasutada varjendina. Kohalikud omavalitsused on hakanud nende rajamisele alles viimasel ajal mõtlema. Ka kunagise kinnipidamiskoha subkultuuri üks kohustuslikke elemente, tätoveering, on taandumas. „Täna näeb rannas tütarlastel palju ägedamaid tätoveeringuid kui meil siin vanglas,“ naerab Hannes Liivak.

Vangla on ühiskonna peegel. Ja nagu on elu kogu Eestis muutunud turvalisemaks, nii on see ka vanglates. Keskmise vangi – nagu ka keskmise eestimaalase – vanus on oluliselt tõusnud, olles praegu 41 aastat. Vangla juhtkonnas ei usuta, et see on seotud ühiskonna keskmise eluea kasvuga. Pigem on põhjuseks riigi noortele suunatud programmid, mis hoiavad noored vanglast eemal.

„Kui me Soomest veel oma vanglatega millegi poolest eristume, siis Soomes suudetakse noore esimest korda vanglasse sattumist veel paremini vältida. Kes aga okastraataia taha satub, nendest paljud siiski jäävadki tiirlema. Vangi tagasimineku protsent on meil põhjanaabritega sama,“ võrdleb direktor kahe riigi vanglasüsteeme.

Tagasi vabadusse

Keskmine kinnipeetav on 41 aastat vana vene keelt kõnelev Eesti Vabariigi meeskodanik, kes on süüdi mõistetud paragrahvi 184 alusel narko- ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise eest. Ehk lihtsamalt öeldes – olnud narkodiiler. „Narkoparagrahvide järgi süüdi mõistetud saavad meie riigis reeglina karmilt karistatud. Karistusseadustik näeb ette kuni eluaegse karistuse,“ teab juristiharidusega Liivak.

Tallinna Vangla 715 kinnipeetavast on naised natuke rohkem kui kümnendik – 80. Neid peetakse meeskolleegidest eraldi kollases majas. Erinevalt meestest „istuvad“ naised rohkem raskete isikuvastaste kuritegude eest. Ka on naisi rohkem kriminaalhoolduse all, vangistusele eelistatakse naiste puhul rakendada alternatiivseid meetmeid.

Droonifoto Tallinna vanglast. Esiplaanil naiste kinnipidamiskohana kasutatav kollane hoone, taga kõrgumas administratiivkorpus, selle kõrval avavangla. Foto Kristian Kruuses 

„Kui kinnipeetav meie juurde jõuab, vaatame talle otsa, teeme riskihindamise, analüüsime, mis temast võiks saada. Igal juhul püüame kinnipeetu sidet ühiskonnaga mitte lõhkuda. Kõigiti toetame peresuhteid. Julgustame kõiki tegevusi, mis võiks nad õiguskuulekamalt ja paremini toimetulevalt tagasi tavaellu aidata,“ kõneleb direktor.

Kui vang vastab usaldusele, seatud standardile, liigub ta teatud aja pärast kinnisest vanglast järgmisele astmele, avavanglasse. Seal on tal juba võimalus leida töökoht, sõita bussiga hommikul tööle. Ja teenistuse eest tasuda oma hagid, kuritööga tekitatud kahju.

„Ettevõtted üldiselt hindavad meie tööjõudu. Kinnipeetu on alati kokkulepitud ajal kohal, ei tarvita alkoholi,“ kiidab direktor oma hoolealuseid. Avavanglast liigub kinnipeetav edasi kriminaalhoolduse alla. See tähendab, et ta saab küll juba oma pere juures elada, käies aeg-ajalt kriminaalhooldaja juures. Lisaks võivad neile olla kohtu poolt määratud täiendavad kohustused, näiteks peab püsima kaine või alluma elektroonilisele järelevalvele.

Kolmest astmest koosnev mudel aitab inimese vanglaametnike praktika pinnalt ja uuringute kohaselt paremini ühiskonda tagasi tuua. Ühiskonda, kus meil kõigil on siis sellise naabriga turvalisem elada – jalgratas jääb trepikotta alles, ei lähe keegi kellelegi kallale. Vanglaametnik rõõmustab aga siis, kui saab endisele kinnipeetavale tere öelda – näiteks tänaval või Selveris, mitte ei pea teda taas vanglauksel tervitama.

„Selline on mudel, mida meie üritame ellu viia. Kui kinnipeetav hakkab kehtestama vanglas oma subkultuurseid põhimõtteid – üritab mõnele kaaslasele kohta kätte näidata –, siis on meie kohus tegeleda kiusamise aktiivsema poolega, viia ta ära näiteks teise kambrisse. Kes osutub riigi vaates väärituks käitujaks, saab meilt rohkem tähelepanu, õiges suunas müksamist,“ selgitab direktor vangla põhimõtteid. Tõdesid, milles piits ja präänik koos käivad. Ei eelistata tänapäeva vanglas piitsa präänikule, näiteks üksikvangistust ehk kartsa spordisaalile.

„Ka vang peab tunnetama, et kui ta hästi käitub, on tal selle eest võimalik mingi hüve saada. Suhelda rohkem lähedastega, käia spordisaalis. Kui aga vangla ühiselu reegleid rikutakse, järgneb vajadusel ka täiendav karistus,“ kõneleb Hannes Liivak, kes pälvis pikaajalise kohusetundliku töö eest hiljaaegu Eesti Vabariigi presidendilt Valgetähe neljanda klassi ordeni.

Uuenduste tulemusel elavad Tallinna vanglas ka kõige erinevama karistuse saanud kinnipeetavad ühes osakonnas, isegi ühes kambris. Ja igal aastal jääb Eestis pea sada vangi vähemaks. Kui 2000. aastal oli vange veel 4500, siis praegu 1750.

Keskmise vangi portree

Keskmine vang on meesterahvas, 41 aastat vana, vene rahvusest vene emakeelega Eesti Vabariigi kodanik, vallaline, keskharidusega. Kannab karistust neljandat korda. Süüdi on mõistetud paragrahvi 184 alusel narko- ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise eest. Karistuse keskmine pikkus on 5 aastat ja 6 kuud. Kokkusaamisel käinud 4,5 korda.

Kinnipeetavale on ette nähtud päevas kolm korda sooja toitu, võimalused enese harimiseks, sporditegemiseks, kohtumised lähedastega. Tänases vanglas maksab kinnipeetava ülalpidamine 3000 eurot kuus, pea poolteist korda rohkem, kui teenib keskmine Eesti õpetaja.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.