Presidendi poolt Päikesevalitsuseks nimetatud koalitsioon tekitab kahjuks rohkem tolmu ja sudu, ehkki lubati sära ja sädeleda. Töökohad maal ja äärealadel seatakse löögi alla, väljarändele antakse taas hoogu, ehkki võiks Eestile suuri teid ehitada.
Reformierakonna valitsuse loobumine neljarealistest teedest lööb Eestit allapoole vööd, sest nullib kohaliku töö ning seiskab maakondade arengu. Samal ajal kühveldatakse raha ilma alguse ja lõputa Rail Balticusse.
Vaid kaks aastat tagasi näitas EKRE majandusele kätte õige suuna, mis taganuks Eestile õitsengu. Maanteid plaaniti hakata kiirelt neljarajaliseks ehitama juba aastal 2024. Kuue aastaga pidi täies ulatuses neljarajaliseks saama Tallinna-Pärnu-Ikla maantee. Tallinna-Narva ja Tallinna-Tartu maantee saanuks moodsa ilme pärast aastat 2030. Reaalselt tähendanuks see täiendavate sadade miljonite eurode pumpamist Covid-19st haavatud Eesti majandusse. Terve mõistus ei lubanud uskuda, et kava, mille abil kriisist tugevamana välja saanuks astuda, heidetakse lihtsalt kõrvale.
Suure osa valijate tahet eirava sammuga tekkinud Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonilepe küll selgitas, et kiirendatakse neljarealiste teede planeerimist, kuid tühjast jutust kaugemale ei jõutud. Päris elus tõmmati teede arengule pidur peale.
Teehoidu enam ei rahastata
Reformierakonna rahandusministri toetatud kava järgi pandi teehoiule kulutatavad summad aasta-aastalt järsult langema. Alarahastus toob kaasa teede alaarengu, see omakorda majanduse allakäigu.
Äärealasid Tallinnaga ühendavad kvaliteetsed ja kiired maanteed töötavad nagu tuleviku väetis. Covid-19 õpetas meile kaugtööd, kuid elu saab areneda vaid inimeste ja kaupade liikudes. Heade maanteedeta pole meil mõtet unistada suurepärase tehnoloogia arengust Eestis, sest näiteks tuleviku logistika sõlmpunktis tegutsevad isejuhtivad autod osutuvad meie viletsatel magistraalidel täiesti abituteks.
EKRE suunatud hoogsat teedeehitust ei planeeritud vaid ilusa koalitsioonileppe nimel, vaid lihtsalt paljude lõikude suure liiklussageduse tõttu. Asjatundjad kinnitasid seda fakti. Kümneid miljoneid eurosid oleks eraldatud kruusateede tolmuvabaks muutmise programmile. Ja seda palju rohkem, kui varem plaaniti. Kruusateede tolmuvabaks muutmisest sai valitsuse prioriteet, mis tähendab, et kevadistel riigieelarve strateegia läbirääkimistel leituks lisaraha siiski ka edasisteks aastateks. Kõikidele kruusateedele, mille aasta liiklussagedus ületab 50 autot ööpäevas, plaaniti aastaks 2030 katete ehitamise mahtu kahekordistada.
Millest mõeldakse kummist jooksulindil?
Oma vaba aega spordiklubi kummist jooksulindil veetev nn liberaalne tipp-poliitik ei kujuta ilmselt ette, mida tähendab elu tolmava kolhoositee ääres. Püüdes tolmuteed linnainimesele arusaadavalt selgitada, tähendab see asjaolu, et mitte ühelgi päeval pole sinu elus puhtusest läikivat autot. Loomulikult hingad sa iga päev sisse möödasõitvate autode üles tõstetud kivitolmu. Puhtast maaõhust pole siin põhjust rääkida. Tervis rikutakse ära.
Samal ajal hämmastab entusiasm, millega lüüakse tantsu täiesti ebarentaabliks kujuneva Rail Balticu ümber. Üks läbikukkumine saadab planeeringute etapis teist juba enne suurema ehituse algust, sest kõik tööd hilinevad rängalt ja planeeringuid tuleb ümber teha. Läbi soode veetakse täiesti mõttetu joonlauatrass, mis lõikab Eestilt justkui tüki küljest. Mille nimel? Kes saab kasu? Kes hakkab sellel raudteel sõitma ja kuhu? Jutud Riia ooperi külastamisest kõlab nagu halb nali.
Tunnelil pole perspektiivi
Pole ju mingisugust lootust, et Soome loobuks oma väliskaubanduses merevedudest ja koliks impordi-ekspordiga Rail Balticule. Neil lihtsalt tekiks vajadus senisest rohkemate sadamaoperatsioonide järele, mis suurendaks kulutusi nii rahas kui ka ajas. Kui asjad oleksid teisiti, oleks Tallinna-Helsingi tunneli ehitamine samuti hoo sisse saanud. Kuigi Eesti ja Soome leppisid tunneli kavatsuses kokku, siis majanduslikku sisu sellel pole. Investorid ei pea Rail Balticut perspektiivikaks ega tõtta raha ka tunnelisse matma.
Eesti tootmismahud ega ka oodatav Euroopasse reisijate hulk ei kasva mitte kunagi nii suureks, et raudtee ennast ära tasuks. Mis on aga eriti kurb, et kogu ehitamine ja hilisem majandamine libiseb eestlastelt käest, sest peakorter asub Riias. Lätlased riisuvad koore.
Mis meid ootab?
Eestile jääb aga ebamõistlik koormus: äravõetud kodud, põllud, metsad ja ridamisi mõttetuid karjääre. Raiskame oma raha- ja loodusressursi ära nii, et kasu meile ei teki. Euroopale ei teki samuti kasu, sest raudtee ei hakka kunagi lubatud eesmärke täitma.
Küll aga ootavad meid suured kulutused kogu selle taristu üleval hoidmiseks, sest projekti vedamiseks on konstrueeritud asjast huvitatud poliitiliste võrgustike toetuskampaania. Seega kui läheb maksmiseks, siis oleme ise tahtnud ja ise maksame. Nagu surnud hobust.
Kuid ebamõistlikku kurssi on veel võimalik muuta. Võtame mõistuse kokku, taastame teehoiukava, mis võimaldab meil oma Eesti vajaduseks maanteid rajada juba aastateks 2025−2030. Siin on väga palju kohalike omavalitsuste kätes, kes seni on üleriigilistes kavades liiga arglikult kaasa rääkinud. Kohalik rahvas peab suu lahti tegema, muidu jäädakse märkamatuks ja meist sõidetakse üle. Rongiga.
