Kolme nädala pärast valime jälle kohaliku rahva võimuesindajaid, linna- ja vallavolikogusid. Neli aastat tagasi valituks osutunud said kindlasti mõndagi lubatust tehtud, mõndagi jääb järgmiseks korraks.
Nüüd on uued tulijad üles rivistunud ja kibelevad võimu teostama. See on tore! Valimised on nagu mingi eriline Eesti rahvasport: kes stardib pikamaajooksjana, kes sprinterina, kes orienteerujana eesmärgi poole. Kõik kindlasti kohale ei jõua. Aga uusi tulijaid on ilmtingimata vaja, selle pärast on tulemise viis muutunud mõneti madalamaks. Kõigile see ei sobi. Seetõttu jäävad paljud isikuomaduste ja teadmiste poolest vajalikud inimesed kandideerimisest kõrvale. Nad ei soovi osaleda võistluses, mis on kujunenud kohalikele üksteisele ärapanemise kohaks.
Harku vallavolikogu kauaaegne liige, soliidses eas Aadu Kana kandideerib aga jälle. „Kui ma oleksin kindel, et eri parteide ja liitude uued tulijad on kompetentsed ja vastutustundlikud inimesed, kes tõepoolest hakkaksid hästi meie valla asju ajama, ma ei kandideeriks. Aga praegu tundub, et ikka veel on munitsipaalpoliitikas palju mängurlust ja vähe vastutustunnet. Seega – pean veel kord kandideerima,“ arvab Aadu Kana. Müts maha mehe ees, kes maestroks nii spordis kui ka munitsipaalpoliitikas.
Sotsiaalmeedia kui võimuvedur
Käesolevate valimiste üheks omapäraks tundub saavat sotsiaalmeedia. Ilmselt pani sellele aluse ookeaniülene president Trump. Igal hommikul kuulame hingevärinaga, mida ta öösel oma sotsiaalmeediaplatvormil Truth Social postitas. Enamus sellest on hetkeemotsiooni väljendus, jälgijate pinge all hoidmiseks, et ise tähelepanu keskmes püsida. Samas on see suunanäitamine, kust mõndagi võib hakata kooruma või koguni maailmaüleseks tööplaaniks saada!
„Kui ma oleksin kindel, et eri parteide ja liitude uued tulijad on kompetentsed ja vastutustundlikud inimesed, kes tõepoolest hakkaksid hästi meie valla asju ajama, ma ei kandideeriks.“
Aadu Kana
Paljud kohalikud Trumpid üritavad ilmselt teda jäljendada. Nii mõnigi arvab, et üks FB postitus ja kõik munitsipaalametnikud peavad postitaja ette üles rivistuma. No ei ole vist ikka õnneks nii … Aga viisakas ning asjakohane sotsiaalmeedia infovahetus ja arutelud on igati teretulnud! Ja õnneks on neid üha rohkem.
Üha tähtsamateks persoonideks, „meie aja kangelasteks“, tunduvad olevat sotsiaalmeedia gruppide administraatorid. Üldjoontes teevad nad suurt ja tänuväärset tööd. Just nemad kujundavad paljuski kohalikku suhtlemiskultuuri. Kas soositakse sotsiaalmeedia gruppides arvamusliidriteks kujunemisel tähelepanuvaeguses vaevlevat kirjutajat või kas ja kui palju tolereeritakse lausdemagoogiat ja räiget solvamist. Just nende käes on nupp, keda korrale kutsuda või ajutiselt suhtlusgrupist eemaldada. Hea, kui administraator on natuke valgustatud monarh, kes valitseb gruppi targalt ja valguse poole viivalt. Halvem, kui grupiloojaks ja administraatoriks on persoon, kes kaasaegsel moel naudib võimu teiste inimeste üle. Sellisel juhul võib grupi aktiivsete liikmete intellektuaalne tase minna vabalangusse, sest enamik inimesi väldib kaasalöömist mudaliigas. See aga kajastub meie ühises kohalikus poliitkultuuris ja ei mõjub pärssivalt tulevikule.
Ka vallatöötaja on inimene
Minu arust on seniajani lahti rääkimata üks sotsiaalmeediaga seonduv delikaatne ja valus teema. Ikka ja jälle, eriti valimiste eel, kostub räiget ja ebaõiglast kriitikat kohalike omavalitsuste töötajate aadressil. Kui see on tulemusele suunav ja edasiviiv kriitika, siis – igati vajalik ja teretulnud. Aga kui üks proua juba aastaid pöördub kohaliku omavalitsuse suunal terminiga „vallaviletsus,“ siis millist konstruktiivset suhtumist või koostööd võiks temalt oodata? Või kui ülestõusmispühade ehk riigipühade ajal räigelt kurjustatakse jäätmejaama kinnioleku pärast? Võib ju aru saada, et mõned inimesed maandavad selliselt oma isiklikke probleeme. Aga see läheb meile kõigile sõna otseses mõttes ka rahaliselt palju maksma. Ainult üks näide. Suhtlesin vallatöötajaga, kes pidi ühe objekti ehitustehnilised lähtetingimused kirja panema, et sellega riigihankesse minna. Selleks on vaja erialaseid teadmisi ja töökogemust, et teema põhjalikult läbi töötada ja korraliku tekstina vormistada. Kõik eeldused selleks olid olemas. Kuna mulle aga tundus esitatud riigihanke pakkumises veel reserve olevat, esitasin küsimuse, millele reageering pani mind üllatama. Vallaametnik vastas: „Kas olete ikka väga kindel, et väärite minu maksimumpingutust? Hea, kui ma sellise suhtumise juures oma töö hindele neli, võib olla isegi miinusega, ära teen! Minu maksimaalset tööpingutust hindele „viis“ te lihtsalt ei vääri.“
Mul on seniajani nendele sõnadele mõeldes kergelt kõhe tunne. Harku valla aastased eelarvetulud on viimase nelja aasta jooksul kasvanud 31-lt miljonilt 48 miljonini. Me kogume küll kokku maksud, aga võime selle eest saada tunduvalt vähem ja kehvema kvaliteediga teenust või investeeringuid kui võiksime. Seega, rohkem kultuurset omavahelist suhtlemist, austust ja usaldust dialoogipartneri, ka valla ning selle allasutuse töötaja suhtes! Seda kõikjal, ükskõik millises omavalitsuses.
Aga valima on vaja minna, sest alati saab paremini ja meist kõigist sõltub, et saaks veel paremini! Hinde „viis“ poole on meil kõigil munitsipaalpoliitikas vaja püüelda
