3. detsembril kinnitasid Harjumaa Omavalitsuste Liidu volikogu liikmed 18 poolthäälega siseminister Hanno Pevkurile, et soovivad senise maavanema Ülle Rajasalu jätkamist.
Ülle Rajasalu: 21. detsembril 2009 määrati mind ametisse. Arvasin ise küll, et see võinuks uue aasta esimestel päevadel toimuda, aga Harjumaa ball oli tulemas, andsin nõusoleku – kombe kohaselt peab ju maavanem ballil aastakõne pidama. Ühest küljest tähendas see tundmatus kohas vette hüppamist – astuda praktiliselt võõrana ballikülaliste ette aastat ära saatma ja uue vastuvõtuks sütitavaid sõnu ütlema – t eisest küljest aga… See oli minu esimene tutvumine paljude harjumaalastega. Ja hoopis teises miljöös kui mõnel ametlikul üritusel. Arvan, et saime paljude inimestega hea kontakti…
Ja see on püsinud siiamaani. Seda kinnitas ka äsjane hääletus. Kuigi lahendada on tulnud raskeid, teinekord väga raskeid probleeme. Mida peate küsimustest, mida lahendada on tulnud, kõige keerulisemaks?
Alati olen mõelnud, et Harjumaa on eesmineja. Siin kasvab nii rahvaarv kui tööstustoodang. Meie järgi joondutakse. See tähendab, et peame ka oma mõtteviisilt olema teistest ees. Ainult meie mõttemalliks ei tohi saada Harjumaa võrdlemine mõne teise maakonnaga Eestimaal. Eriliseks teeb meid ka pealinna lähedus. Harjumaa peab ennast mõttes pingeritta sättima Helsingi, Stockholmi, Kopenhaageni, kas või Madridiga. Ja see on raskeim – kodutanumast ennast kaugemale, tugevamatega ühte rivvi mõtlemine. Aga kui me tahame, et Eestis elu edeneks, siis me peame suutma seda.
Kui konkreetsemaks minna…
Eks ikka kogu Rail Balticaga seonduv temaatika. See trass ei mõjuta elu ja kiiirenda arengut ainult Harju-, Rapla- ja Pärnumaal, ka mitte ainult Eestis, vaid kogu meie regioonis, kogu Euroopas. Usun, et koos selle raudteega üles kasvanud põlvkond tunneb ennast märksa rohkem eurooplasena kui praegused põlvkonnad: nende mõtted äriajamisest liiguvad koos kiirrongidega euroopalikumalt, nende turvalisuse tunne on tugevam. Kõik selle tõi välja transpordialane visioonikonverents, mille me 2012. aastal korraldasime. Seal osalesid mitme riigi spetsialistid ja ärimehed, aga ka meie kogukondade esindajad. Väga paljude arvates õnnestus see üritus hästi, viis kokku erinevate visoonide ja elualade inimesed. Tunnustus näitab, et oleme õigel teel.
Kas usute ka seda, et Rail Balticu lõppjaama ei ehitata ei Tallinna ega Viimsisse, vaid hoopis Soome lahe põhjakaldale?
Kindasti usun – selle eesmärgi nimel me töötame. Iseküsimus on, kas minu põlvkond seda näeb. Soome vajab arenguks tunnelit enam kui meie, nende visonäärid kinnitavad: Soome areng saab toimuda lõuna suunal. Suured metalli- ja paberitööstused põhjas otsivad otseteed Euroopasse. Taotleme praegu Euroopa Liidu tõukefondide raha tunneli tasuvusuuringu eeluuringu läbiviimiseks. Peale selle 80-kilomeetrilise tunneli, mis oleks maailma üks pikemaid, tekiks ühtne majanduspiiirkond Helsingi-Tallinn. Tööl käia Tallinnast Helsingisse oleks sama lihtne kui Raplas. Selliste projektide ellu rakendudes muutuvad ka inimesed, nende mõttemaailm.
Kas on otstarbekas kavandada teist suurt rahvusvahelist projekti enne, kui oleme oma tanumal kulgevas trassikoridoris suutnud kokku leppida?
Selliste suurte projektide puhul ei ole võimalik täielik üksmeel – ikka leidub vastalisi ja/või neid kinnistuomanikke, kelle huvisid on riivatud. Nende jaoks tuleb välja töötada mõistlik kompensatsioonimehhanism. Vastalisi on aga ka nende hulgas, kes otse trassi mõjualas ei ole, aga kelle kodust raudtee kaugemalt möödub. Ütleksin neile nii: ka Rootsis ehitati raudtee põhjast otse lõunasse, kogupikkusega 200 kilomeetrit. Kui sellel hakkasid liikuma ka kohalikud rongid, muutusid endised vastalised selle raudtee kõige tulisemateks pooldajateks. Kindlasti mahuvad tulevikus rahvusvaheliste rongide vahele liikuma ka kohalikud rongid. Ja see tõstab raudtee rajamise tähtsust. Et tegu on väga mastaapse, tulevikku suunatud projektiga, näitab juba see, et trassi määrangu planeeringuks on arvestatud ca 10 miljonit eurot.
Räägime suurest projektidest ja suurtest summadest. Kas maavanemal on aga aega vahel ka mõnele kiigeplatsile mõelda, külakoja ehitamist toetada?
Kindlasti mõtlen ma ka kiigeplatsile ja külakojale. Aga rahakott ei ole maavanema käes, otseselt ei saa ei maavalitsus ega maavanem ehitust toetada. Küll osalevad aga meie spetsialistid mitmetes selliste ehituste tarbeks raha jagavates komisjonides. Maavanema ülesanne on jälgida, et maakonna areng oleks dünaamiline. See tähendab, et külakojad ei kerkiks ainult jõukate valdade maadele, vaid et kiigemägede laululavad-tantsuplatsid rõõmustaksid kõigi omavalitsuste taidlejaid. Kas olnuks 2013. aastal korraldatud Harjumaa lalupeol üle 7000 laulja, tantsija ja pillimehe, kui meil poleks võimalust viljeleda isetegevust igas omavalitsuses? Nii et vallad – olge ainult meheks rahastamiseks taotlusi esitama. Ja muidugi ka omafinantseeringuga osalema.
Olgu siin näiteks toodud Rae vald . Hiljaaegu võttis omavalitsus laenu – vist esimest korda oma ajaloos – ja kaks lasteaeda on valmis ehitatud.
Kõiki valdasid ja linnasid juhivad valdavalt mehed. Kuidas aga Teie, õrnema soo esindajana – kui maavanema puhul sobib üldse sellist tiitlit kasutada – suudate ennast nende hulgas kehtestada, pehmemaid väärtusi väärtustada?
Tänapäeval saab rääkida “pehmetest ja kõvadest” väärtustest tõenäoliselt sama palju kui “õrnemast ja tugevamast” soost. Me oleme kõik võrdsed ja väärtused on võrdsed.
Kas kergliiklustee, mida Harjumaale on planeeritud 260 kilomeetrit, on pehme või kõva väärtus? Olen aga kindel, et kui riik ehitab maanteid, siis on maavalitsuse ülesanne on kordineerida, et sellega kõrvuti jookseks ka kergliiklustee.
Meie haridustalituse spetsialistide heast tasemest kõneleb kas või fakt, et kui haridusministeerium plaanib seadusemuudatusi, siis kindlasti konsulteerib maavalitsuse vastavate inimestega.
Mis pidanuks eelmisel ametiajal paremini minema?
Arvan, et Via Baltica teemaplaneering, mis kestis ettenähtud 11 kuu asemel viis aastat. Peamiseks põhjuseks see, millest juba Rail Balticaga seoses kõnelesin – kinnistuomanike vastuseis. Nüüd on aga enamuses trassi osas lahendused leitud, peatselt hakatakse Kernu kandis ka uut trassi kehtestama.
Ei saa eitada, Harjumaal läheb hästi, Harjumaa ehitab ja kasvab, areneb. Kas aga alati täpselt nii, nagu seda enamik harjumaalastest sooviks? Üks omavalitsus – meie pealinn Tallinn – käitub nagu riik riigis. Ei arvesta oma otsustes kedagi ega midagi. Ja maavanemal – küll mõjuvõimsal isikul – on vähe võimu selle pealinna ettevõtmisi mõjutada.
Et selle “riigi riigis” eksisteerimine on maavanemale raske pähkel pureda, siis mingem analüüsimiseks ajas tagasi. Nii Nõmme, Pirita kui Merivälja olid kunagi omaette omavalitsused, mis hiljem liideti Tallinna linnaga. Nii nagu kunagi Haabersti ehk praegune Õismäe on ajalooliselt olnud Harku valla osa. Tallinn on kõik alla neelanud. Ja nüüd otsustab – kas kulutada maksumaksja raha Kiltsi rahvamaja põranda remondiks või lappida näiteks Pirital teid; kas teha televisooni või kulutada raha tänavavalgustuseks. Kõik need otsused tehakse praktiliselt ühe linnaosa – Lasnamäe – valijate toel, mida ajaloolisel Tallinnal polnud olemaski.
Teisest küljest räägime omavalitsuste ühinemisest. Et kaks omavalitsust – Kose ja Kõue vald – ühinesid, kuulub kahtlemata läinud viie aasta tippsündmuste hulka. Aga võiksime mõelda ka teistmoodi. Mitte Tallinna linn ei liidaks ümbritsevaid omavalitsusi, vaid need liidaksid endaga taas oma ajaloolised osad. Hakkasin Pirita elanikuna mõtlema niiviisi siis, kui mulle öeldi, et Piritale polegi vaja investeeringuid – viimane suurem investeering oli sinna 2005. aastal, mil Pirita linnaosa vanemana panin sotsiaalmajale nurgakivi. Miks peaks Pirita olema Tallinna linnaosa, kui meie maksumaksja raha kulutatakse ei tea kuhu ja meil kulude osas sõnaõigust ei ole. Pirita võiks koos Viimsiga moodustada omaette omavalitsuse, kus elaks vähemalt 35 000 inimest. Nagu praegu Pärnu linnas. Nii edasi mõeldes: Haabersti linnaosa ühinemisel Harku vallaga tekiks omavalitsus 56 000 elanikuga; Nõmme, Saku ja Sauede ühinemisel elaks selles omavalitsuses 60 000 inimest; Maardu, Jõelähtme, Rae, Raasiku ja Kiili liitudes – 48 000; kahe Keila, Vasalemma, Padise Nissi, ja Paldiski linna liitudes oleks ka selles omavalitsuses 60 000 inimest. Kui vanad vanglad Vasalemma kandis lammutatakse ja korralik raudteeühendus sinna luuakse, tekiks ilusa looduse keskele täiesti uus tõmbekeskus. Harjumaale jääks kokku kümme omavalitsust – see oleks optimaalne.
Mis saaks aga Tallinna linnast?
Tallinn tõmbuks tagasi oma ajaloolistesse piiridesse, nii pindalalt kui mõttemallidelt – ei saaks käituda enam riigina riigis. Kesklinn, Kristiine linnaosa ja Põhja-Tallinn moodustaksid linna, kus elaks ca 200 000 elanikku. Lasnamäe oleks omaette 100 000 elanikuga linn, kel oleks siis ka võimalus otsustada, kuidas oma raha kõige kasulikumalt kulutada. Näiteks Kose ja Kuusalu vald võiksid jääda valdavalt meie põllumajanduse piirkondadeks.
Projekt on väga huvitav. Ilma põhjalikuma analüüsita ei suuda tõenäoliselt keegi öelda, kas see võib meie majanduse arengut kiirendada, kuidas selline fundamentaalne ümberkorraldus mõjuks meie niigi haprale demograafilisele situatsioonile. Küll võib aga kohe väita – sellele projektile on väga palju vastaseid, ennekõike nende hulgas, kelle mõjuvõimu see vähendab. Seda näitas juba Kose ja Kõue ühinemine oma dramaatilisuse ja poliitilise kemplemisega.
Kindlasti on vastaseid. Ja ainult kohalike omavalitsuste volikogude otsustele toetudes me seda projekti ellu ei vii. Vaja on riigi abi. Vaja on pealinna ja pealinna regiooni seadust. Ainult siis saame selle fundamentaalse reformi ellu viia. Võrdleksin selle mõju meie riigi arengule Rail Balticu ehitusega. Tekiks uus hingamine, uus mõttemall.
Milles on garantii, et selle reformi mõju positiivne on?
Garantiid ei olegi, on head eeskujud lähiümbrusest. Soomes on vastu võetud Helsingi ja lähiümbruse regiooni seadus. Vantaa, Kauniainen ja Espoo arenevad võrdselt pealinnaga, neil on ühised huvid. Samuti on tehtud Tšehhis Prahas. Ja tulemused on positiivsed.
Nii et järgmise viie aasta programm on Harjumaale ja Teile sama tihe, kui oli möödunud viisaastak.
Harjumaal tööd ja tegemist jätkub. Igaühele, kes vähegi tegija on. Jõudu ja mõistust meile kõigile.
