Mari käis igal hommikul kodulähedastel tänavatel tervisejooksu tegemas. Korraga mitte palju, väike ring, viis kilomeetrit. Hommikul joosta oli ilus, päike paistis, linnud laulsid – lust lausa joosta. Ja tervisele ka kasulik. Kui Mari aga töökohta vahetas, jäid hommikused jooksud töö tõttu ära. Kuna harjumus oli sees, siis jätkas Mari jooksmist õhtuti. Ühel tavapärasel õhtupoolikul jooksuringi tehes kogunes Mari ümber kamp poisse, kes tütarlapse tähelepanu soovisid. Hõiguti komplimente, sekka ka rõvedusi. Üks poiss astus Mari juurde, krabas tüdrukut rinnast ja tõmbas ta enda vastu. Poisid huilgasid heakskiitvalt. Mari rebis end lahti ja jooksis koju. Hirm oli suur. Alandustunne ka. Midagi vastikut oli juhtunud. See jäi aastateks Mari viimaseks tervisejooksuks.
Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon (edaspidi Istanbuli konventsioon) võeti vastu aastal 2011. Eesti riigi nimel allkirjastas konventsiooni 2. detsembril 2014 toonane justiitsminister Andres Anvelt. Konventsioon mõistab hukka kõik naistevastase vägivalla vormid, tunnistades, et naistevastane vägivald on põhjus, mis, olles ajalooliselt kujunenud ebavõrdsete võimusuhete väljendus, viib naiste diskrimineerimiseni ja takistab võrdõiguslikkuse saavutamist. Naistevastase vägivalla läbi takistatakse naiste täielikku arengut, rikutakse naiste inimõigusi ja surutakse naised alamasse positsiooni.
Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise ettevalmistamiseks on Vabariigi Valitsus justiitsministeeriumi eestvedamisel algatanud eelnõu karistusseadustiku ja välismaalaste seaduse muutmiseks, viimaks meie kehtivat õiguskorda vastavusse konventsiooni nõuetega. Justiitsministeeriumi esitatud muudatustega kriminaliseeritakse muuhulgas tahtevastane abielu, naise suguelundite sandistav moonutamine, ahistav jälitamine ja inimkaubanduse ohvrilt seksi ostmine. Paraku oli ministeeriumi poolt esitatud eelnõust välja jäänud konventsioonis ettepandud seksuaalse ahistamise, so mis tahes seksuaalse alatooniga soovimatuks peetav verbaalne või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tagajärg on isiku väärikuse riivamine, eriti hirmutava, vaenuliku, heidutava, alandava või ründava õhustiku tekitamine, reguleerimine.
Samas on ka ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (CEDAW) komitee andnud eelmise aasta lõpus omapoolse soovituse, et seksuaalne ahistamine peaks olema riikides kriminaliseeritud.
Levinud probleem
Samal seisukohal on olnud mitmed Eestis tegutsevad liidud ja erialaühendused, kes igapäevaselt tegelevad naistevastase vägivalla tagajärgedega, nagu näiteks Eesti naisteühenduste ümarlaud ja Eesti naiste varjupaikade liit.
Ministeeriumi seisukoht oli, et seksuaalne ahistamine on kaetud töö- ja tsiviilõigusega, mistõttu puudub vajadus eraldi koosseisuks karistusseadustikus.
Tõsi, töösuhtes on asi reguleeritud. Kuid on see ka piisav nii töösuhetes kui ka laiemalt?
Usun, et lugejad nõustuvad minuga, et alustuseks toodud näite puhul oli tegemist vägivallaga, mille eest me peaks tundma end kaitstult. Samas polnud see ju töösuhetes aset leidnud vägivald. Ründaja ja rünnatava vahel ei olnud alluvus- ega sõltuvussuhet.
Kuidas Mari saaks ennast kaitsta? Minu hinnangul ei saagi. Unusta ära ja ära kooserda seal, kus pole vaja… Aga päriselt? Kas see on keskkond, kus me tahame elada ja oma tütreid kasvatada?
Uuringud näitavad, et seksuaalne ahistamine on Eestis levinud probleem ja seda nii töösuhtes kui ka väljaspool seda. Praxise poolt 2014. aastal tehtud uuring seksuaalse ahistamise kohta töökohal sedastas, et töökohal on soolist või seksuaalset ahistamist tundnud 3% mehi ja 7% naisi. Lihtne matemaatiline tehe näitab seega, et tööl on ahistatud 91000 naist.
Üle-euroopalise naistevastase vägivalla uuringu (FRA 2014) järgi on 53% üle 15-aastastest Eesti naistest kogenud vähemalt üht seksuaalse ahistamisena käsitletavat situatsiooni, sh 30% naisi on kogenud füüsilist seksuaalset ahistamist (soovimatud puudutused, kallistused, suudlused). See on ometi iga kolmas naine! Sina, mina, tema?
Ohvrid on kaitseta
Seksuaalne ahistamine on meil liialt levinud ja seda ka väljaspool töökohta. Mida me saame teha, et seda trendi muuta? Kuidas me suudame viia igaüheni, et see ei ole aktsepteeritav käitumine? Ja kuidas peaksid ohvrid oma õigusi kaitsma?
Ma usun, et õige vastus seksuaalsele vägivallale meie ümber on seksuaalse vägivalla selge taunimine. See ei ole “piiri peal asuv” teema. See on tegu, millel on ohvrile selged tagajärjed läbi mõju tema tervisele, töö- ja eraelule. See ei ole süütegu, mille puhul peaks ohver minema tsiviilkohtu võistlevasse menetlusse ja tõestama nii toimumise fakti kui ka ründe soolist ja alandavat eesmärki.
Soovimatu seksuaalse alatooniga füüsiline käitumine, mis riivab teise inimese väärikust, on alandav hirmutav või ründav, peab olema karistusseadustikus süüteona kirjas. See annab signaali ühiskonnale, et selline käitumine on lubamatu ja sellel on tagajärjed. Ning lisaks vabastab tõendamiskoormusest ohvri ja pannes selle politsei ja prokuratuuri spetsialistidele. Seksuaalne ahistamine on kuritegu.
Lisaks – kuigi uuringud näitavad, et seksuaalne ahistamine on Eestis väga levinud, puudub meil kohtupraktika pea täielikult. On üks kohtuasi, mis lõppes ründaja õigeksmõistmisega, sealhulgas põhjusel, et ründaja ja ohver polnud tööalases alluvussuhtes. See räägib selget keelt, et tegelikult on ohvrid kaitseta.
Ning veel – tegelikult vajavad regulatsiooni ka sõnaline seksuaalne ahistamine, sealhulgas seksuaalne ahistamine tehnoloogiliste abivahenditega, nt saates ohvrile seksuaalse sisuga jõhkraid sõnumeid moodsates internetikeskkondades. Inimene peab saama end tunda turvaliselt nii tervisesporti tehes, tööl olles, kui ka e-posti kontot avades.
Mari peab saama turvaliselt joosta.
