Tehisintellekti arendus on täiesti unikaalne, sest selleks on vaja kogu inimloomingut, kogu ajupotentsiaal ära kasutada. Teisiti selle arendamist ei saanud alustada. Aga nüüd areneb tehisintellekt ise, kasutades juba olemasolevaid andmesüsteeme.

Nii mõtiskleb psühholoog Tiia Lister, lisades, et tehisaru saab seda laiaulatuslikumaks ja ka ohtlikumaks, mida rohkem inimesi sinna oma küsimusi, mõtteid ja ideid sisestab. 17. aprillil avaldas Harju Elu põhjaliku AI-d (tehisintellekt on inglise keeles artificial intelligence, edaspidi AI) käsitleva artikli „Kolm professorit versus ChatGPT“.

Tiia Lister. Foto erakogu 

See oli vahetult pärast seda, kui Tal- Techi professor Gert Jervan oli andnud oma allkirja palju furoori tekitanud pöördumisele võimekamate AI mudelite arendamise peatamise kohta. Aga ennekõike oli kiri mõeldud juhtimaks ühiskonna tähelepanu probleemidele, mis AI arenguga juba lähitulevikus kaasneda võivad.

Pöördumisele kirjutas teiste hulgas alla ka näiteks Elon Musk, keda tunneme just erinevate tehnoloogiate tulihingelise arendajana. Artikkel käsitles AI arengut ja arendamist just tehnikainimeste, arendajate seisukohalt. Nüüd analüüsib AI arenguga kaasnevaid ohte psühholoog Tiia Lister.

Tehisintellekti arenguga on seotud ohud, aga samas võimaldab AI ka inimeste elu hõlbustada. Näiteks: kui peaks korduma pandeemia ja õpilased peaksid minema distantsõppele, võiks just tehisintellekt olla see, kellega õpilane kodus suhtleb? Kas peate seda realistlikuks?

Mis puudutab AI realistlikku kasutust, siis see kahjuks toimub juba aastaid. Robottolmuimejad, robotmuruniidukid, iseliikuvad bussid – kõik need tehnoloogaid põhinevad tehisarul. Sama on ka kõnetuvastusega, andmetöötlusega meditsiinis. Aga suuri ohte nägema ja sellest rääkima on hakatud alles käesoleval aastal, kui ilmus ChatGPT-4.

Paljud vastutustundlikud kodanikud on oma allkirjadega Future of Life algatusel üritanud AI arendamist peatada, Praeguse olukorra ohtlikkus seisneb selles, et AI võib tänu kasuahnetele arendajatele ületada selle piiri, kus inimese juhtimisel saab veel midagi mõjutada. Kui AI ei vaja enam järgmiseks arenguhüppeks inimest, siis ei saa ka selle arengut enam peatada. See on ka vastus küsimusele, mis saab, kui tulevikus hakkavad AI erinevad vormid kodus lapsi õpetama.

Väga suuri võimalusi peidab AI andmemassiivide analüüsimisel. Näiteks Facebookis (FB) suure hulga kasutajate postitusi analüüsides võib AI ennustada, kellel neist FB kasutajaist võivad tulevikus tekkida vaimsed häired, mida psühholoogid või psühhiaatrid võiksid ennetada. Kas see kujutab mingit ohtu inimkonnale?

Kahjuks ei suuda psühholoogid ega psühhiaatrid praegugi ennetada ega ravida paljusid vaimse tervise probleeme. Mulle teeb muret inimeste suur ärevustase, mille tõttu kõik lisanduvad negatiivsed sõnumid vaimsele tervisele veelgi rohkem kahju võivad teha. Meie ümber on palju segast infot, keerulisi olukordi ja ohte. Vaid terve närvikavaga inimene suudab kohaneda, reageerida olukordadele ja elada nii, et saab selle negatiivse keskkonnaga hakkama.

Isegi „tehisintellekti ristiisal“ Geoffrey Hintonil on hirm. Tema ja mitmed teised kutsuvad üles arendamist kui mitte lõpetama, siis vähemalt peatama.

Mis puudutab vaimset tervist, siis suuri andmemassiive töödeldakse juba kaua aega – FB, Google ja teised sarnased keskkonnad tegelevad sellega. Me saame ju igapäevaselt personaalselt töödeldud reklaami ja sotsiaalmeedia sõnumeid. Kui AI on väljunud inimese juhtimise alt või sattunud halbade kavatsustega seltskonna kätte, siis kaasaegses infoühiskonnas on neil võimalik saata laiadele hulkadele negatiivsust, hirmu ja paanikat külvavaid sõnumeid.

Selline näide oli ju ka Covidi alguse ajal, kui inimeste analüüsivõime ei suutnud enamasti selgitada, millised sõnumid on tõesed ja mis paanikat või katastroofihirmu külvavad. Kuna AI-l pole ei südametunnistust, empaatiat ega ka huvi inimest kaitsta või hoida, võib selline vastutustundlike inimeste juhtimise alt väljumine vallandada AI kasutamisega suuri paanikat tekitavaid infovooge, mis võivad sisaldada ka kahjulikke soovitusi ohtlikele tegevustele.

Millised on suurimad ohud, mis tulenevad inimkonnale tehisintellektist?

Muidugi on AI arendamisest huvitatud eelkõige sõjatööstusega seotud ringkonnad ja see on olnud nii juba aastakümneid. Nii et võib juhtuda, et ulmefilmide ja pühade raamatute ennustused lähevad täide tänases maailmas, kosmoseajastul, kuhu me oma arenguga tehisintellekti osas oleme jõudnud.

Vaatasin uuesti väga head filmi „Navigaator Pirx“, kus kosmoselennul peab inimesest piloot katsetama meeskonda, kus on ka inimkujulised robotid. Soovitan vaadata, et saada aru, kuidas inimesevormiga olendid, mis on täielikult programmeeritud saavutama oma programmeerija või omaniku eesmärke, tegutsevad igasuguse empaatiata, kuigi tuvastada seda on väga keeruline.

Psühholoogi vaatenurgast ongi kõige suurem oht inimkonnale, et inimnäolised tehisolendid, kes võivad töötada näiteks terapeutide, hooldajate või isegi ettevõtte juhtidena, ei hooli inimesest ega inimkonnast. Samas kui inimesed kiinduvad nendesse, omistavad neile inimlikke jooni, kaitsevad nende arendusprotsessi ja on sel moel naiivseks ning hõlpsaks saagiks robotitele.

Tehisintellekti arendamine kätkeb sama palju ohte kui võimalusi, aga kas te ei arva, et AI arendamine on teatud mõttes nagu võidurelvastumine, sellelt karussellilt, millele inimkond astunud on, ei saa enam maha. Kui ei arenda meie (ameeriklased, inglased, soomlased), teevad seda nemad (venelased, iraaklased, põhjakorealased) ja kasutavad seda meie vastu? Mahajäämus AI arengus tähendab varsti mahajäämust kõigis ja kõiges?

Jah, praegu seda peatada on võimatu, eelkõige sellepärast, et arendajad on suured erakompaniid, arendustegevus toimub suure rahaga ja suure raha lootuses. Just võidurelvastumise uue laine jaoks ongi ju tehisintellekti ka arendatud. Mahajäämusest ja järelejõudmisest ei ole mõtet rääkida, sest ka suurimad autoriteedid selle arendajate hulgas on hirmul, sest näib, et maailmas pole enam inimesi, kes teaks, mis arenguseisus AI täna on.

Isegi „tehisintellekti ristiisal“ Geoffrey Hintonil on hirm. Tema ja mitmed teised kutsuvad üles arendamist kui mitte lõpetama, siis vähemalt peatama. Meie ainus võimalus tavainimestena on mitte näppida uudishimulikult juba paradiisiaiast tuntud „õuna“, et jääda eemale vähemalt oma panuse andmisest sellesse inimkonnale väga ohtlikkusse arengusse. Keegi meist ei tea, mis seisus on maailm aastagi pärast, sest võidujooks AI arenduses on täies hoos.