Läinud kevadel magistrikraadi omandanud eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maarja, kes nüüdseks seda ametit pidanud juba enam kui kuus aastat, räägib avameelselt, mis on tema arvates valesti tänases hariduspoliitikas ning miks veeretab noor õpetaja juba mõtteid ameti mahapanekust.
Septembris ühes Lääne-Virumaa gümnaasiumis kolmandat õppeaastat klassi ette astuv Maarja* alustas õpetajaametis 2019. aastal Tallinnas, ent pärast nelja pealinnas oldud aastat otsustas ta kodukohta tagasi pöörduda. Õpetajaid vajatakse ju kõikjal. Lisaks põhiainete õpetajale on ta ka klassijuhataja.
Praegu leiab ta, et pärast koroonapandeemiat, mil õpilased olid üle Eesti surutud koduõppele ja koolimajad enam kui pool aastat suletud, tabas meie hariduselu justkui mingi turbulents, millest tänaseni pole väljuda suudetud.
Ta peab silmas kaootilisi hariduspoliitilisi otsuseid, mis sagedaste valitsusevahetustega kaasas käivad ning mis õpetamise kvaliteedi paranemisele kuidagi kaasa ei aita.
„Eks see oli tolle aja paratamatus, aga paljudele toonastele algklassilastele pakub eesti keel siiani veel suuri raskusi,” nendib Maarja. „Õpilüngad on tuntavad nii eesti keeles kui ka muudes ainetes, seda tunnetan mina ja ka mitmed kolleegid on seda maininud.”
Võõrkeelsetele lastele peaks olema eraldi klassid
Liikumise „Eesti kool on eesti keele kodu” tulihingeline toetaja Maarja ei varja, et pole rahul praeguse haridusministri veetava poliitikaga, kusjuures õpetajate palgaläbirääkimiste päädimine vaid pisku 17 euro suuruse keskmise palgatõusuga on vaid üks, ja üldse mitte tähtsaim osa sellest kriitikast. Näiteks ei pea ta õigeks nn kaasava hariduse juurutamist praegusel kujul, kui n-ö tavaklassi paigutatakse ka kõikvõimalike erivajadustega õpilased, kusjuures õpetaja kohustus on nad kõik eksamite või kooli lõpetamiseni viia.
Samuti hindab ta ebaõnnestunuks 2024. aastal algatatud ühtse Eesti kooli reformi, mis tähendab eestikeelesele haridusele üleminekut lasteaedades ning 1. ja 4. klassis aastaks 2030. Selle hulka kuulub ka võõrkeelsete laste integreerimine valdavalt eesti lastest komplekteeritud klassidesse. See käib muide vastu kunagi üldkehtinud põhimõttele, et eesti keele õpetamine võõrkeelena peab toimuma hoopis teise metoodika alusel kui eesti keele õpetamine emakeelena.
„Eesti laps Eesti koolis ei pea olema võõrkeelse lapse õpetaja, tõlkija või lõimija. On rohkelt näiteid klassidest, kus nelja-viie muukeelse lapse pärast kannatab ülejäänud paarikümne eesti lapse õpetamine, kuna õpetaja on sunnitud näiteks geograafiatunnis tõlkima elementaarseid asju vene keelde,” räägib Maarja. „Leian, et pole normaalne olukord, kus Eesti laps peab kuulama mistahes aine tunnis vene keelt. Eesti lapsel on õigus elada ja õppida eestikeelses keele ja kultuuri keskkonnas. Kui tund on kakskeelne, siis pole see tagatud.”
Mõistlikuks peab ta olukorda, kus võõrkeelsed lapsed õpiksid küll eesti keeles, aga eraldi koolis või klassis. Ja eestikeelse õppega klassi saamiseks tuleks läbida spetsiaalse metoodika alusel väljatöötatud keeletest.
Õpetajaamet süvendab igapäevast stressi
Eriti viimastel aastatel on Maarja arvates süvenenud ühiskonnas mõtteviis, et õpetaja amet pole enam autoriteetne.
„Sisuliselt on igapäevaseks muutunud õpetajate kohta negatiivsete uudiste produtseerimine,” märgib ta. „Ma pole täheldanud, et raamatupidajad või mõne teise ameti esindajad pidevalt avalikkuse hambus oleks.”
Nii on Maarja sunnitud tõdema, et närvipinge õpetajaametis üha süveneb ning sealt on vaid üks samm läbipõlemiseni. See kõik ruineerib ja viib mõtted ametist loobumisele.
„Olen kuus aastat vastu pidanud, aga praegu on tunne, et panen selle ameti igaveseks ajaks maha,” nendib ta. „Sellel on mitmeid põhjuseid, üks neist kaasava hariduse järjekindel juurutamine poliitilisel tasandil. Valdav on suhtumine, et õpetaja peab suutma pärast õpilase mistahes käitumist tundi rahulikult edasi anda. Mina seda lõputult teha ei suuda.”
Ta leiab, et toetama peaks mitte ainult last, vaid ka õpetajat, sest tema meelest ei pea tavaklassi õpetaja taluma tunni segamist, enda pimedasse kohta saatmist jmt, isegi, kui selle olukorra põhjustab hariduslike erivajadustega laps.
Sisimas ta siiski loodab jääda õpetajaameti juurde veel aastateks, sest keeruliste olukordade kõrval on selles töös ka rohkelt meeldivaid emotsioone. Nii on ta tänulik, et teda on noore õpetajana usaldatud laste kirjanduslikku mõttemaailma kujundama.
„Tõsi, riiklikul tasandil on vaja muutusi. Et ei kaoks ära noored õpetajad, eriti põhiainete õpetajad ja eriti-eriti reaalainete õpetajad,” ütleb ta. „Samuti on oluline, et kooli õppejuht, direktor ja tugimeeskond toetavad igas olukorras õpetajaid.” →
* Maarja ei esine selles loos oma täisnimega, sest kardab, et tema küllaltki avameelsed väljaütlemised võivad tema edasisele karjäärile saatuslikuks
saada. Toimetusele on tema täisnimi teada.