Maailm muutub aina ärevamaks, sõjategevus karmistub siinsamas Euroopa südames, verevalamisest mujal maailmas rääkimata.

4.-15. maini toimuvad Eestis meie ajaloo suurimaid sõjaväeõppused. Kas need on seotud olukorra pingestumisega maailmas?

Eesti Vabariigi kaitseminister Sven Mikser: “Neid õppusi 2012. aastal planeerima hakates ei olnud maailm selline nagu täna. Nii ei saa öelda, nagu oleksime korraldanud suurõppused pingete eskaleerumise tõttu meie regioonis. Samas avaldab üldine olukord meie tegevusele kindlasti mõju. Ida poolt jälgitakse toimuvat tähelepanelikult, aina enam liitlasi avaldab soovi õppustel osaleda.”

Mis täpsemalt mai esimesel poolel Eestis toimuma hakkab?

Toimuvad suurõppused koondnimetusega “Siil”, kus osaleb kokku üle 13 000 kaitseväelase ja kaitseliitlase, kellest 8000 on reservväelased. Eesmärgiks on seatud Eesti kaitseväe ja kaitseliidu valmisoleku kontroll, lisaks formeerimisülesannete täitmine. Õppus leiab aset peamiselt Virumaal, kus 1. Jalaväebrigaad harjutab koostööd teiste väeliikidega.

Kui suur on see õppus rahvusvahelises mastaabis?

“Siil” on ka rahvusvahelises tähenduses vaieldamatult suurõppus. Peame selle deklareerima OSCE-s, kohale lubama vaatlejad, nii nagu seda teevad kõik demokraatlikud riigid, kellel midagi varjata ei ole.

Kes liitlasriikidest osalevad “Siilil”?

Lisaks juba siin paiknevatele Ameerika Ühendriikide üksustele liituvad meiega Suurbritannia, Saksamaa ja Poola õhutõrjerühmad, Suurbritannia õhuturbeüksus, Hollandi keskmaaõhutõrje raketisüsteemid. Läti ja Leedu kaitseväelased tulevad formeerimist jälgima.

Mida sellise õppuse kontekstis mõistate “formeerimise” all?

Kuigi õppused toimuvad valdavalt Virumaal, sõidavad väeosad lokaliseerumispaikadesse lühikese aja jooksul kokku üle Eesti. See tähendab, et maikuu esimestel päevadel on Eestimaal näha kaitseväe tavalisest tunduvalt aktiivsemat liikumist. Harjumaal puudutab see esmajoones Paldiskit ja Tallinnat. Reservväelased peavad esmajoones jõudma oma kogunemispunktidesse ning sealt liikuma allüksuse koosseisus õppuste piirkonda.

Reeglina on reservväelased kõik parimas tööeas. Kuidas tööandjad sellesse suhtuvad, et töötegijad mitu nädalat tööst eemal on?

Reservväelaste tahe sellistel õppustel osaleda on kõrge, motiveeritus suur. Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit, kaitseministeerium ja kaitsevägi sõlmisid koostöölepingu, mille eesmärgiks on tõsta reservis olevate isikute ja reservväelaste autoriteeti ühiskonnas ja tööandjate hulgas, suurendada õppekogunemistel osalevate reservväelaste osalust, soosida ja toetada töötajate osalemist õppekogunemistel.

Kinnitamata andmetel võib peatselt Eestis hakata paiknema NATO, täpsemalt USA tankiüksus. Kas selle asukohaks võib saada Paldiski?

Tänapäeval on puhtaid tankiüksusi vähe järgi jäänud; on soomusüksused, kus ühes pataljonis on näiteks pooleks jalaväe lahingumasinad ja tankid. Teatavasti on Eestil endal olemas soomukid, esialgu Soomes toodetud PASI-d. Detsembris sõlmisime lepingu Hollandiga Rootsis ehitatud 44 jalaväe lahingumasina CV9035 ja toetusmasinate ostmiseks. Nii et Eestil on algatus soomusmanöövrivõime loomiseks tehtud. Edaspidi ei ole välistatud ka tankide ost.
Mis puudutab USA tanke, siis Eestis paiknemiseks peaksime meie vastuvõtjariigina võimaldama neile normaalsed harjutamistingimused. Kas selline harjutusala hakkab olema Paldiskis või mujal, on veel vara rääkida. Pigem ütleksin, et Paldiskisse see ei tule. Küll ei ole välistatud selle rajamine aga Aegviidu-Tapa kanti.

Kui kõrgeks hindate sõjalist ohtu Eestile või teistele meie headele naabritele?

Sõjalise ohu hindamisel tuleb rääkida kahest dimensioonist: agressori sõjalisest võimekusest ja tahtest oma sõjalist potentsiaali kasutada. Peab kahjuks tunnistama, et meie sõjakal naabril on mõlemad – nii tahe kui ka võimekus. Venemaa praegune sõjaline doktriin ei välista sõjalist konflikti oma suurriiklike huvide edendamisel. See on ka põhjus, miks nad nii palju sõjalist ressurssi meie piiride taha koondavad, siin oma lennukeid ja laevu, kaasa arvatud allveelaevu, liigutavad. Meie koos lähinaabritega oleme nende suurriiklikus huvisfääris. Venemaa on kärpinud eelarvet kõigis eluvaldkondades, välja arvatud sõjalised kulutused. Iseküsimus on, kui rublad dollariteks ümber arvestada, kui suur siis nende sõjaline eelarve on, võrrelduna näiteks mõne aasta taguse ajaga. Venemaa Föderatsiooni sõjalist aktiivsust näitab ka sagenenud valmiduskontrolli läbiviimine väeosades – iialgi ei või teada, millal mingi väegrupeering võib hakata tegutsema, eelhoiatusaeg on väga väike. Sellepärast peavadki NATO väed olema siin ennetavalt kohal. Nii oma üksuste kui varustusega. Ameeriklased on sellises taktikas kogenud, nad on pikka aega sõdinud ekspeditsioonikorpustega, neil on igal pool maailmas eelpaigutatud relvastus ja varustus. Nii see peaks olema ka Eestis.

Kas NATO liikmesriigid pole kaalunud sõjalise abi andmist Ukrainale?

Antakse küll varustusabi, aga ei minda reaalselt sõtta. Venemaa vastased sanktsioonid töötavad, aga Putini režiim on valmis selle ära kannatama. Putini režiim loodab, et Ukraina ei pea vastu, annab järele, võimule tuleb Venemaa-meelne valitsus. Lääs peaks üheselt andma mõista: me hoiame Ukrainal nina vee peal, mis ka ei juhtuks. See on signaal, mida on vaja, sest siis oleks Putini režiim ise sunnitud tagasi tõmbuma. Samas aga: Putin teab, et maailm ei taha kaost Venemaal. Tekibki küsimus: kas on parem autokraatne aga etteennustatav Venemaa või nõrk ja kaootiline Venemaa. Meie siin Eestis ei taha näha autokraatset ja tugevat Venemaad. See ei paista aga igalt poolt nii.