Kiili vallas elavatel Kätlin ja Meelis Atonenil koguneb kahe peale veidi üle 190 läbitud maratoni. Kui lisada ema, isa ning laste muudki distantsid, on spordiperel läbitud kilomeetrid tublisti pikemad.

Harju Elu vestles sportliku perekonna pea Meelis Atoneniga. Vastasid ka abikaasa Kätlin ning lapsed.

Kuidas jõudsite just maratonijooksu juurde? Võib -olla tasunuks proovida lühemate distantsidega?

Meelis Atonen: Tegelikult on mu peamine spordiala siiski orienteerumine. Kui nõukogude armeest koju sain, oli kõva tahtmine sporti teha. Orienteerujatel, suure mahuga harjutajatel, oli aga kombeks hooaja alguses või lõpus vormi kontrollimiseks maratoni joosta ja alla kolme tunni aeg oli näitaja.

Nii ma 1988. sügisel, pool aastat peale uuesti treenima hakkamist, Vändras maratoni starti läksin. Oma esimese maratoni katkestasin, tagantjärele tarkuses tahtejõuetusest. Vaatasin, et eesmärk (aeg alla 2.49 ) pole enam reaalne ja tulin maha. Aga aasta hiljem olin targemana Vändras uuesti stardis ja sain kenasti hakkama kui tuli lõpuaeg 2.48.28. See katkestamine ongi mu maratonidelt ainsaks jäänud.

Eks ma noorpõlves jooksingi ikka lühemaid maid, aga pikamaajooks meeldis kõige enam, olin seal ka edukam, sest loomulikku kiirust mul pole. Ka orienteerumine oma tollases formaadis pika vastupidavusalana ei soodustanud selle kiiruse treenimist. Mis seal salata: Enn Sellik ja Toomas Turb kodutanumal ning Lasse Viren põhjanaabrite juures olid suured innustajad.

Wikipedia väidab, et oled tänavuseks aastaks läbinud 188 maratoni. Kas see on Eesti rekord?

Tegelikult oli eelmise aasta lõpuks koos 189 maratoni. Tahtsin tänavus 200. maratoni juubelit tähistada, ent pean ilmselt edasi lükkama.

Eesti rekordi suhtes olen “poisike.” Selle kogumiga peaks ma pingereas kuues olema, maestro Rein Pärnal on hetkel joostud 575 maratoni. Samas ega ma pingereaks maratone kogu, mina naudin maratoni kui protsessi. Lähed kohale, trehvad tuttavaid, tekib fiiling, siis jooks ise, kus igakord on midagi, mis meelde jääb ja pärast jooksu see sumin…. Ega seda ei kirjeldagi, seda peab kogema.

Kas ja kui palju praegune eriolukord treeninguid ning ettevalmistust mõjutab?

Viimane maraton oli mul eelmise aasta oktoobris Frankfurdis. Talv jäi seekord kuidagi vahele. Lastel olid võistlused ja siis ma lükkan enda huvid tahapoole. Pidingi nüüd aprillis jooksma Järve metsas ja Londonis. Ja mais veel neli ehk Vändra, Tartu maastiku, Helsingi ja Stockholmi maratonid. Aga sinna see läks.

Minusuguse rahvasportlase treenimist eriolukord halvemuse poole kindlasti mõjutanud ei ole. Äriga seoses reisimist välismaale ei ole, kuna tööasju ajan suuremalt jaolt kodukontorist ja ka pere logistilised ülesanded on ära kukkunud, see annab palju lisaaega. No muid ahvatlusi ka pole, saab vahest kohe mitu korda päevas end liigutama vedada.

Kas mõni maraton on ka Kiili vallas läbitud?

Seda kahjuks mitte. Küll olen maratoni jooksnud naabrite juures Saku vallas. Samuti Keilas ja Tallinnas.

Kui pikk on ühe täismaratoni järgne taastumine?

Tippmehed kosuvad kuid. Minagi nooruses, kui spordis ka saavutamine mulle oluline oli, liiga tihti maratoni ei jooksnud ning valisin maratoni muu hooaja võimalustest lähtudes.

Nooremana, eelmisel sajandil, ei saanud ma üldse aru, miks minna maratoni lihtsalt läbima. Kui alla kolme tunni ei saa, siis pole ju mõtet, mõtlesin. Kuskil neljakümneselt tekkis teine hingamine, hakkasin nautima protsessi ja nii võib ka mitu nädalavahetust järjest 42,195 meetrit läbida. Ei pea end ribadeks jooksma, võtad mõnuga, ehkki lõpus “sureb” maratonis igaüks, nagu ütles legendaarne Frank Shorter, 1972. aasta olümpiavõitja. Distants teeb ikka oma töö.

Abikaasa Kätlin on vist valinud lühemad maad? Vähemalt internet näitab niimoodi.

Meelis Atonen: Tegelikult on Kätlin ikka ka maratone jooksnud. Tal on neid lihtsalt pisut vähem joostud ehk viis hetkel. Aga ta on palju noorem ka.

Kätlin Atonen: Mina jooksen erinevaid distantse. Jooksuhuvi algas proosaliselt, ma tüdinesin stardi-ja finišialal Meelise ootamisest. Lihtsam oli ise jooksma minna. Esimese maratoni jooksin täiesti juhuslikult. Läksime juunis 2017 Stockholmi, kus Meelis tookord maratoni joosta ei saanud. Ta oli värskelt jalaluu murdnud ja kaksikuid ootas minimaraton.

Maratonieelsel päeval uurisin, kas Meelis saaks enda numbri mulle ümber registreerida. Keegi perest võiks ju võimaluse ikka ära kasutada. Ümberregistreerimine ei olnud võimalik, aga Meelis sai mind kirja panna ja nii ma oma esimese maratoni läbisingi. Treeninud ma enne olin, läksin rahulikult jooksma ja nii see esimene maraton läbitud saigi. Peale seda olen igal aastal samas ja ka Berliinis maratoni kaasa teinud.

Liis Grete 400 meetri tõkkejooksus mullusel Eesti U20 meistrivõistlustel. 

Suuremad võidud ning tipptulemused?

Meelis Atonen: Maratonis on minu parim 2.39.42 ja poolmaratonis 1.12.25. Sellised tublid harrastaja ajad. Eesti meistrivõistluste medaleid mul ette näidata ei ole, aga esikümnesse olen tulnud nii noorteklassides kui ka täiskasvanute seas, nii jooksus kui ka orienteerumises. Orienteerumise Ilvesteatel olen kolmanda koha meeskonnas jooksnud ning Jõudi meistriks tulnud. Ma olingi orienteerumises parem teatejooksudes, seal tekkis teine feeling. Aga see kõik tubli harrastajana, muude asjade kõrvalt. Nüüd pole mul tulemused ammu enam olulised, ehkki enda parima tahad ju ikka välja panna.

Lapsed Liis Grete ja Hans Erik, kas vanemate eeskuju oli nii nakkav, et valisite ka jooksud?

Liis Grete Atonen: Mingis mõttes eeskuju ikka mängis rolli. Hakkasin väiksena käima nii peotantsu- kui ka mudilaste kehalise ettevalmistuse treeningutel ja mõlemad meeldisid. Eks sealt see spordipisik tekkis. Hiljem, kui ka tulemused hakkasid tulema, läks kõik loomulikku rada pidi. Kaheksanda klassi eel loobusin tantsimisest, sest topelt võistluskoormus hakkas segama ning langetasin otsuse rohkem meeldinud kergejõustiku ning jooksmise kasuks.

Meelis Atonen: Meil on kodus reegel, et ühes liikusmisringis või treeningul peab laps käima. Hans Erik ei armastanud kooli ajal üldse saavutussporti, käis treenimas, aga võistlustel ei osalenud. Gümnaasiumi lõpus tekkis järsku huvi ja ülikooli ajal tegeles ta sprindiga ning kaugushüppega. Liis Grete tahtis juba lapsena kõigist kiirem olla. Muud alad ja mitmekesine ettevalmistus on Audentese Spordklubist tulnud.

Liis Grete on ikka tublisti spordile pühendunud. Oma vanuseklassis on ta vabariigi meistriks tulnud paarkümmend korda, lisaks veel ports teist värvi medaleid. Vanuseklassi meistriks on ta tulnud jooksudstantsidel 400, 1500 ning ka 400 meetri tõkkejooksus ja teatejooksudes. Vanuseklassi medaleid mõned jooksudes, aga ka mitmevõistluses, lisaks teatejooksudes.

4x400m teatejooksus tuli ta sel talvel juba Eesti täiskasvanute meistriks. Liis Grete on osalenud ka oma vanuseklassi Euroopa meistrivõistlustel ning Euroopa noorte olümpiapäevadel. Suurimaks võiduks võib ilmselt pidada Balti matši võite. Sealt ka lisaks mitmed esikolmikukohad. Sel aastal lõpetab Liisu gümnaasiumi ja tänu sportlikele tulemustele ning heale õppimisele on tal juba koht Tartu ülikoolis, eks seal tuleb nüüd ka lõplik alavalik spordis teha.

Liis Grete Atronen: Kindlasti on plaanis ülikooli ajal sportimist tipptasemel jätkata, alavalik seisab ees sügisel.

Millised Hans Eriku põhilised tegevused spordis?

Meelis Atonen: Nagu enne öeldud, tegeles tema sprindi ja hüpetega. Tänaseks on ta aktiivsest treenimisest treeneri käe all taandunud, tegeleb harrastusspordiga ja käib korra aastas ümber Viljandi järve jooksul teisi pereliikmeid kiusamas.

Pere pesamunad ehk Anna Mia ja Mattias Siim 69. Paala jooksul. Fotod erakogu 

Noorem tütar Anna Mia on õe moodi, tema peab juba treeningpäevikut ja tahaks aga võistelda. Treenib hoolega ja ei suuda erinevate alade vahel valida. Aga esimesed võidud on tal juba olemas, suurematest saavutustest on ta aastaid Stockholmi minimaratonil esikuuikusse jõudnud.

Mattias Siim on pisut oma suurema venna moodi, sest ega tema ka võistelda ei taha.Tema lemmikala on sootuks ujumine. Seal tunneb ta end kui kala vees. Kaksikute puhul näitavad lähiaastad, kui tublisti nad spordile pühenduda soovivad. Sundida ei saa, vanemate soov väga ei maksa, sest millegi saavutamiseks peab inimene ise tahtma.