Kliimaministeeriumi kavandatavad looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muudatused on selgelt metsatööstuse, mitte avalike huvide poole kaldu, ja lisavad kestliku metsanduse asemel Eesti niigi intensiivsele metsaraiele hoogu, sealhulgas looduskaitsealadel.
Kliimaministeerium saatis kooskõlastusele looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muudatused, teatades, et need „loovad selge raamistiku nii looduse kaitseks kui kestlikuks metsanduseks“.
Ministeerium: metsa majandamine kaasaegsemaks
Kõigepealt sellest, mida kliimaministeerium ise asja kohta ütleb. Ministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et metsaseaduse peamised muudatused puudutavad metsade kaitsmist – raiealad muutuvad väiksemaks ning metsa majandamine muutub kaasaegsemaks. Samas kehtestatakse uued reeglid, mille kohaselt seaduste rikkujad maksavad suuremaid trahve ja metsa raiuja peab teatama, millal ta raietööd lõpetab.
Looduskaitseseaduse peamised muudatused loovad õigusliku raamistiku 30% maismaa ja mereala kaitseks. Samuti täpsustatakse pärandniitude kaitse korda, liigikaitse reegleid ning võõrliikide tõrje kohustusi. Muudatused annavad kohalikele omavalitsustele suurema autonoomia haljastuse ja ehituskeeluvööndite reguleerimises ning lihtsustavad oluliselt Natura hindamise menetlust.
Ministeeriumi andmeil on muudatuste eesmärgiks mh ka bürokraatia vähendamine – ametnikel saab olema vähem paberitööd ning inimestel ja ettevõtetel on lihtsam saada vajalikke lubasid, teha looduskaitselisi töid ning metsaga seotud toiminguid.
Paberil on kõik ilus. Aga kui kuulata keskkonnakaitsjate ja omavalitsuste arvamusi, kukub see kaardimajakesena kokku. Samuti tundub, et riigi tellitud 15 000 eurot maksma läinud analüüs Soraineni advokaadibüroolt on justkui õigustus plaanile vähem loodust kaitsta ja vabamalt piiranguid kaotada, tekitades samal ajal riigile kulukaid kohustusi metsaomanike kasuks, nagu kirjutas Postimees (17.11.25).
Keskkonnakaitsjad: lammutatakse tervet looduskaitsesüsteemi
Eesti keskkonnaühenduste koda (EKO) esitas oma kriitilised seisukohad looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise eelnõude paketi kohta ning nõuab selle praegusel kujul menetlemisest loobumist. EKO hinnangul kiirendaksid kavandatavad muudatused Eesti metsade seisundi halvenemist.
„EL ei nõua, et kaitse all peaks olema täpselt 30% ja majandusmetsa 70%. Vastupidi, ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia järgi peaks vähemalt 30% ELi riikide maast olema
2030. aastaks kaitse all!“
Ministeeriumi soov on kirjutada jäigalt seadusesse, et kuni 30% maismaast ja merealast saab olla kaitse all ja 70% metsadest peab olema majandusmets, mis tagavat tasakaalu kaitse ja majanduse vahel.
Keskkonnaühendused väidavad, et kava seab metsatööstuse majanduslikud huvid looduskaitse eesmärkidest kõrgemale, lammutades terve looduskaitsesüsteemi. Asi on selles, et eelnõud kohustavad hakata juba kaitse all olevaid alasid kaitse alt välja arvama, kui majandusmetsa osakaal peab olema vähemalt 70%.
Kliimaministeerium metsatöösturite huvide kaitset ei häbene: „Muudatused tagavad, et 70% Eesti metsast jääb vabalt majandatavaks ilma täiendavate piiranguteta. See annab metsaomanikele ja puidutööstusele kindluse, et nad võivad arvestada ressursiga pikemas perspektiivis.“
Kuid EL ei nõua, et kaitse all peaks olema täpselt 30% ja majandusmetsa 70%. Vastupidi, Euroopa keskkonnaagentuuri kodulehelt võib lugeda, et ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia järgi peaks vähemalt 30% ELi riikide maast olema 2030. aastaks kaitse all! Sisult sama on seatud eesmärgiks ka ÜRO egiidi all.
Riikliku statistika järgi on üle veerandi metsamaast juba praegu lagedate alade või noorendike all ning Eesti kümne metsaelupaigatüübi seast on vaid kolme seisund hinnatud soodsaks.
„Me näeme juba praegu, et metsaelustik vaesub ja metsatagavara väheneb. Planeeritavad muudatused ei loo looduskaitses selgust, vaid annavad hoogu niigi toimuvale üleraiele,“ seisab EKO pöördumises.
Vigu on EKO hinnangul veel palju. Näiteks lubavad eelnõud lugeda „tõhusalt kaitstavate alade“ hulka alasid, kus lageraiet ja kuivendustöid siiski tehakse, mis annab aga moonutatud pildi kaitstud alade suurusest. Kuidas on küll „tõhusalt“ kaitstav ala selline, kus saab lageraiet teha?
Omavalitsused seaduspaketi vastu
Eesti linnade ja valdade liit (ELVL) ei kooskõlastanud seaduste muutmise eelnõud. Kuigi mitmed omavalitsused tunnustavad eelnõus positiivseid muudatusi, näiteks lageraielangi maksimaalse pindala vähendamist seitsmelt hektarilt viiele, jäävad need ELVL-i hinnangul varju oluliselt probleemsemate sätete kõrval.
„Kuidas on küll „tõhusalt“ kaitstav ala selline, kus saab lageraiet teha?“
„Eelnõusse lisatud põhimõttelised sätted seavad löögi alla kohalike omavalitsuste põhiseadusliku autonoomia ning takistavad Eesti looduskaitse- ja kliimaeesmärkide täitmist,“ põrutab ELVL.
Kõige teravam kriitika tabab jällegi nõuet, mille kohaselt peab majandusmetsade osakaal olema 70% metsamaast. Omavalitsuste vaatepunktist takistab see üldplaneeringute kaudu rohevõrgustiku tingimuste seadmist, puhke- ja virgestusalade kavandamist ning kohalike looduskaitseobjektide kaitse alla võtmist.
„70% piir võib muutuda argumendiks, millega keskkonnaamet või ministeerium hakkab tagasi lükkama üldplaneeringuid ja kohaliku kaitse otsuseid, isegi kui need on kohaliku kogukonna jaoks selgelt põhjendatud,“ kirjutab ELVL.
Juba täna on majandusmetsade osakaal Eestis pea 70%. Selle fikseerimine külmutaks sisuliselt edasise kaitsealade loomise – iga lisanduv kaitseala survestaks riiki leidma kusagilt mujalt uusi majandusmetsi, et protsent ei langeks.
Omavalitsused on korduvalt juhtinud tähelepanu probleemile, et väljaspool tiheasustusala asuval elamumaal, kus metsaseadus praegu ei kehti, puuduvad raietele igasugused piirangud. See võimaldab teha sisuliselt lageraieid elamumaadel, mis asuvad rohevõrgustiku tuumaladel või koridorides. Paraku seda lünka seadusemuudatused ei paranda, kuigi see on omavalitsuste jaoks üks olulisemaid murekohti.
Kuigi ministeerium kuulutab, et muudatused peaks bürokraatiat ja halduskoormust vähendama, näevad omavalitsused vastupidist – eelnõu võib nii KOV-ide kui riigiasutuste töökoormust hoopis suurendada, sest tekivad uued teavitamis- ja järelvalvekohustused.
Tagatipuks näevad omavalitsused, et muudatused nihutavad kohaliku eluolu üle otsustamist Tallinna ja jätavad kohaliku kogukonna huvid varju.
Arengukavade kaotamine nüsib avalikkuse kaasarääkimist
Ministeeriumi soov lõpetada metsanduse arengukavade tegemise võtab avalikkuselt ära võimaluse metsa tuleviku osas kaasa rääkida ja metsateatise kohustuse kaotamine harvendusraietel loob võimaluse kontrollimatuteks raieteks.
Metsanduse arengukavade kaotamist peab veaks ka hiljuti Harju Elule intervjuu andnud loodusmees ja riigikogulane Tiit Maran (vt Harju Elu 24.10.25).
„Kui võtame ära arengukavad, mis on ühiskondlik kokkulepe, millise poliitikaga me edasi liigume, siis see tähendab, et loobutakse kõige olulisemast töövahendist, mis võiks tagada metsade kestliku haldamise,“ ütles Maran.
Maran selgitas, et suureks paisunud puidutööstus on praegu Venemaalt puidu impordi lõppemise tõttu väljapääsmatus olukorras. „Sisuliselt on tööstusel kaks võimalust: kahaneda järelejäänud puiduvarule vastavatesse jätkusuutlikesse piiridesse või lobida võimalust kaitse all oleva metsa arvelt edasi hingitseda,“ sõnas Maran.
Tundub, et lobitöö on õnnestunud ja Maranil on õigus, kui ta ütles: „Nii halvasti elukeskkonda ja maakogukondadesse suhtuvat valitsust pole Eestis varem olnud. Kliimaministeerium on eelkõige suure äri eest väljas olev majandusministeerium.“
Ei mäleta, et valitsuserakonnad oleksid enne valimisi kuulutanud, et plaanivad kaitsealasid nõrgestada, raiemahtusid suurendada ja looduskaitse reegleid ümber kirjutada. Vastupidi, Reformierakond ja Eesti 200 lubasid oma programmis metsade kestlikku majandamist, CO2 sidumist ja elurikkuse kaitset.
Nüüd aga jääb paratamatult mulje, et luuakse süsteem, milles metsa rahaks tegemise võimalused on ülimuslikud teiste metsa väärtuste ees, metsaärimeeste majandushuvid seatakse kõrgemale Eesti rahva kui terviku heaolu tagamise huvidest ja loodusväärtuste hea seisundi hoidmisega arvestatakse ei grammigi rohkem kui 30%.
See seaduste muutmise kava tuleb põhjakult ümber teha.
