Riigikontrolör Janar Holm on ametis 9. aprillist 2018, teist ametiaega. Maailm on selle lühikese ajaga palju muutu-nud. Kas on muu-tunud ka problee-mid, millega riigi-kontroll kokku puutub? Harju Elu küsimustele vas-tab riigikontrolör Janar Holm.
Teisele ametiajale asudes ütlesite riigikogus vannet andes 11. aprillil 2023, et riigi probleemid on samad, aga paljudes valdkondades veel teravamaks muutunud? Kas täna ütleksite sama, riigi ees seisvad probleemid aina süvenevad?
Täna, aastal 2025, võin öelda, et probleemid on tõesti süvenenud. Seda paljuski ka objektiivsetel põhjustel, seotud sõjaga Ukrainas. Teist ametivannet andes ma viitasin probleemidele baasteenustes, see tähendab kitsaskohtadele tervishoius, hariduses, transpordis, ka julgeolekus. Praegu käib meie lähinaabruses täiemahuline sõda, mis nõuab ka meilt palju tähelepanu, aega ja raha selle asemel, et tegeleda nende küsimustega, mis puudutavad meie harjumuspärast igapäevast elu.
Kui paneksite riigi ees seisvad probleemid ritta, siis kuidas need reastuksid?
Kitsaskohti, mida esmajoones markeerida, on tegelikult palju, ja ma pole kindel, et see pingerida probleemide sügavuse välja toob. Aga proovin. Esiteks – üleüldine meeleolu. Inimeste ja ettevõtjate ebakindlus. Perspektiivitunde puudumine, teadmatus ja hirm tuleviku ees. Meil on ennegi raskeid aegu olnud, võtame või Eesti Vabariigi taassünni perioodi. Hirmu ja ebakindlust aitas siis ületada vabanemise lootus, usk tulevikku. Tollest ajast võiks retsepti otsida tänanegi valitsus: valitsus peaks käituma rohkem ettearvatavalt, see looks suurema stabiilsuse. Riik peaks olema oma inimeste ja ka ettevõtjatega suhtlemisel empaatilisem, ei tohiks kanda opositsiooni-koalitsiooni maitsetut suhtlemisstiili üle suhtlemisele inimestega. Tuleb ausalt rääkida, mis olukorras riik hetkel on, tuleb seletada ja seletada.
Teine küsimus on julgeolek. Riigikontrolli vaates on esmatähtis, kas need ressursid, mida me kaitseotstarbel kulutame, on ikka parimal viisil kulutatud.
Kolmandaks tõstaksin energeetika. Hetkel on otsuste tegemise aeg. Tegelikult on otsuste tegemiseks õige aeg küll juba möödas, aga tegemata otsused tuleb ikkagi ära teha, leida vastus küsimusele – milline on meie energiapoliitika. Terviklik tulevikuvaade – see meil praegu puudub.
Neljandaks küsimus: kas oleme oma riigi ehitanud nii suureks, et seda on üha keerulisem maksutulust üleval pidada. Riik on enda kanda võtnud hoomamatu hulga projekte ja projektikesi, mille tagajärjel kannatab baasfunktsioonide tagamine. Ehk oleks õigem jätta midagi tegemata, mida tingimata tegema ei pea. See puudutab ka tasuta jagatavate hüvede pealetungi. Pakkuda tasuta asju ainult neile, kes seda vajavad.
„Riik peaks olema oma inimeste ja ka ettevõtjatega suhtlemisel empaatilisem, ei tohiks kanda opositsiooni-koalitsiooni maitsetut suhtlemisstiili üle suhtlemisele inimestega.“
Janar Holm
Viiendaks – riigi eelarve. Kui eelarvet riigile tehakse, siis peaksid kõik, vähemalt tegijad ise, debati pidamiseks aru saama, millele maksumaksja raha kulutatakse.
Süvenemas on tendents, et riigiasutused tahavad oma asjaajamist järjest enam varjata märkega „asutusesiseseks kasutamiseks“, kuigi dokumendid peaksid olema avalikuks kasutamiseks. Samas tahavad needsamad asutused kasutada järjest laiemalt isikuandmeid, mis riivab kodanike õigusi.
Riigi valitsemine algab eelarvest. Ühes intervjuus toodi välja, et olete tegevuspõhist eelarvet kritiseerinud 24 korda, oktoobris 2024 koos õiguskantsler Ülle Madisega. Kas oleks mõistlikum tagasi minna kulupõhisele eelarvele?
Me pole kritiseerinud tegevuspõhist eelarvet kui printsiipi, vaid seda, et hetkel ei ole eelarvest võimalik välja lugeda kui palju, kellele ja milleks raha kulub. Ma ei räägi pastaka ja nööbi detailsusega teadmisest, vaid mõistlikust täpsusest. Praeguse eelarve kaitseks väidetakse, et eelarve aitab siduda riigi strateegiaid eelarvega. Ei aita, sest sellist seost ei ole eelarvega loodud. Võib olla isegi õnneks, sest olgem ausad – arengukavad ei ole ka suures osas tegeliku eluga kooskõlas. Neis on rohkem unistusi kui eelarves võimalusi.
Millega riigiametnikud, eriti rahandusministeeriumi spetsilistid põhjendavad, miks riik ei saa eelarvet muuta läbipaistvamaks?
Mõne poliitiku poolt on öeldud, et see on üldse pseudoteema, sest fookus peab olema sellel, et riigi kulud ei ületaks riigi tulusid. Aga demokraatlikus riigis peab olema võimalik arutleda ka selle üle, kas sinna, kuhu raha on plaanis eelarvega anda, seda ikka vaja on. Väikeste ja aeglaste sammudega arusaadavama eelarve suunas me ehk ka liigume, praegugi on kooskõlastamisel eelnõu, millega taotletakse täpsustavaid muudatusi läbipaistvuse poole.
Soomlastel, keda me ikka eeskujuks seame, on kasutusel klassikaline kulupõhine eelarve nagu meilgi varem oli ja nende parlamendiliikmed käivad edukalt sellest üle. Lõpuks olgu eelarve mille põhine tahes, aga peab olema võimalik aru saada kellele, kui palju ja mille jaoks raha kulutatakse. Kui eelarvest ei saa välja lugeda seda informatsiooni, pole see toimiv. Nagu telefon, millel on küll palju funktsioone, aga kui helistada ei saa, pole telefonil mõtet.
Olete Rail Baltica ehitust piisavalt kritiseerinud. Kas usute, et see saab valmis selle kümnendi lõpuks nagu lubatud?
Kes reisiplaane pikalt ette teevad, kindlasti pettuvad, kui planeerivad kümnendivahetuseks rongireisi Tallinnast Varssavisse või Berliini. Väga palju eeldusi on selleks täitmata. Kui me Eestis nüüd – rõhk sõnal nüüd – ka pingutame, siis Läti on päris hädas oma investeeringutega. Siin tooksin aga ühe positiivse momendi – pean tunnustama Rail Baltic Estoniat, kes on teinud väga head tööd, Eestis asjad liiguvad. Varsti võiksid liikuda ka rongid. Võrreldes Läti ja Leeduga ehitatakse meil ka odavamalt. Kiitus puudutab aga viimast paari aastat, alguses kaotasime meiegi trassi ettevalmistamisel aega. Algne plaan oli ju RB valmis saada 2026.
Kas olete auditeerinud ka venekeelsete koolide üleminekut eestikeelsele õppele? Kas see on reaalne?
Väga kaua oli meie haridussüsteemi eesmärgiks, et vene õppekeelega põhikooli lõpetaja oskaks eesti keelt vähemalt B1 tasemel ehk valdaks keelt edasiõppimiseks hädavajalikul tasemel. 2022 tegime auditi venekeelsetes koolides, analüüsisime, kuidas on seal eesti keele õppimise ja õpetamisega. Riigil oli pikaaegne eesmärk, et B1 tasemel keeleoskuse omandaks 90% põhikooli lõpetajatest, aga reaalselt olid selleks suutelised vaid 60 protsenti õpilastest. Me oleme riigina riigikeele õpetamisega olnud hädas juba aastaid.
Auditi lõpufaasis otsustati üleminek eestikeelsele õppele, loomulikult vaatasime siis ka ülemineku temaatikat. Täielikule eestikeelsele õppele üleminek tähendab palju suuremat väljakutset nii õpilastele kui õpetajatele. Neil, kes kohe esimesest klassist alates eesti keelega alustavad, on natuke lihtsam. Üleminek neljandas klassis on keeruline, eriti kui ka vanematel puudub oskus või tahe lapsi kodus toetada. Otsus üle minna eestikeelsele õppele on küll kõigi jaoks raske, aga ühiskonna sidususe mõttes, ennekõike venekeelsetele noortele mõeldes, oli see otsus paratamatu.
Energiamajanduses, riigikontrollilt samuti palju kriitikat saanud valdkonnas, on teil ette näidata kindel töövõit – meretuuleparkide rajamist ei toetata 2,6 miljardi euroga. Üleöö valitsus toetamisotsuse vastu võttis, üleöö koos kliimaminister Yoko Alenderiga ka kaotas.
Eesti riigil on vaja selget energiapoliitikat, mis peaks vastu vähemalt kümme aastat. Või nagu hiljaaegu ettevõtja Heiti Hääl ütles: meie energiapoliitika on viimase aasta jooksul kolm korda muutunud. Energiapoliitikas ei saa teha investeerimisotsuseid kui energiapoliitika ei pea vastu ühte nädalavahetust ja puudub ettearvatavus.
Milles küsimus? Kas meil puuduvad spetsialistid, kes aitaksid energiapoliitika koostada, perspektiivi paika panna?
Energiapoliitika ei saa sündida nädalavahetusel kolme inimese videokonverentsi teel, mille tulemuseks on üks leht. Energiamajanduses tuleb esmalt koostada arengukava ja siis langetada otsuseid selle elluviimiseks. Mitte, et teeme otsuse mingi energialiigi toetamiseks ja siis hakkame selle ümber punuma arengukava. Arvan, et targad ja koolitatud inimesed on meil selleks olemas, küsimus on pigem nende kuuldavõtmises ja arutelukultuuris.
Mida riigikontrolörina arvate hiljutisest katsest kaotada Tallinnas lasteaiakohtade tasu?
Tasuta asju pole olemas. Järgmisel hetkel võetakse tasuta jagatu maksudena või muul moel tagasi. Raskemas olukorras olevaid peresid ja vanemaid inimesi tuleb aidata. Mitte aga jagada valimatult tasuta teenuseid. Ka nii suurel omavalitsusel nagu Tallinn on mõistlik suuremat pilti vaadata. Näiteks – milline on sellise otsuse mõju lasteaiakohtade kättesaadavusele.
Kas olete tundnud end vahel uuriva ajakirjanikuna – teete ära tohutu töö, arutate mingi probleemi ühiskonna ees üksipulgi lahti, näitate ära võimalikud lahendusteed, aga kasu ei midagi, kõik jätkub vanaviisi…?
Ma pole kunagi illusioone teinud, et kõik probleemid, millest kirjutan või räägin, järgmisel päeval nagu võluvitsaga lahenduse leiavad. Samas võiksin nimetada aga päris mitmeid juhtumeid, kus juba auditeerimise käigus on saanud asjad korda. Saame sageli ka otsuste tegemise protsessis – eelnõude kooskõlastamisel või valitsuse istungil – mõningaid probleeme ennetavalt ära hoida või oleme suutnud midagi kiirendada. Teinekord jälle – kui riigikontroll läheb mõnda teemat auditeerima, selgub justkui ootamatu tõsiasi, et just selle probleemi lahendamisega asutuses parasjagu just tegeldaksegi.
„Süvenemas on tendents, et riigiasutused tahavad oma asjaajamist järjest enam varjata märkega „asutusesiseseks kasutamiseks“, kuigi dokumendid peaksid olema avalikuks kasutamiseks. Samas tahavad needsamad asutused kasutada järjest laiemalt isikuandmeid, mis riivab kodanike õigusi.“
Janar Holm
Palju sünnib ka pärast auditit, paljud probleemid leiavad lahenduse. Ja kui ei leia, pöördume nagu ka uuriv ajakirjandus nende küsimuste juurde uuesti tagasi. Sealt võib tekkidagi see tunne, et riigikontroll küll auditeerib ja räägib, aga midagi ei muutu. Olgu tegu siis riigieelarve, energeetika, tervishoiu või transpordiküsimustega. Need on kõik väga suured valdkonnad, mida korrapealt ei muuda. Samas ei tohi ühelgi ametnikul tekkida tunnet, et riigikontroll juhtis korraks tähelepanu, elame üle, küll kõik vanamoodi edasi läheb. Tegelikult peab riigiasutustel olema teadmine, et kui midagi korda ei saa, siis tuleb riigikontrolör sama küsimuse juurde tagasi. Uuesti ja uuesti. Kuni probleem leiab lahenduse.
Kuidas suudab Eesti kasutada Euroopa Liidu eelarvelist raha?
Suured plaanid, mis Eestil on Euroopa rahade kasutamiseks, pahatihti ei täitu. Äraseletatult: Euroopa Liidu eelarveperioodi alguses me kavandame meile eraldatavate summade võimalikult kiiret kasutamist. Tegelikult jääb palju raha kavandatud ajaks kasutamata, mis tähendab, et palju kavandatust jääb ka tegemata. Kuigi see on ka teiste riikide probleem, peame kohe kindlasti rohkem pingutama, et Euroopast saada olevad summad kavandatud ajal ja paremini ära kasutada.
Kas Eesti riigis riigikontrolöri vaatevinklist midagi ka hästi on?
Meie riigis on väga palju asju hästi. Riigikontrolli ülesandeks on tegeleda probleemidega ning keskenduda teemadele, mis meil hästi pole. Või mis võiksid olla paremini. Kui rääkida aga sellest, mis hästi, siis näiteks võrreldes paljude teiste riikidega on meil korruptsiooni tase madal. Infotehnoloogia areng avalikus sektoris ning e-teenused on olnud tasemel. Samas näeme, et teised riigid hakkavad meile järele jõudma, mõned on juba möödagi läinud.
Häid asju võib veel palju üles lugeda, aga riigikontroll oma piiratud ressursiga – meil on ametis 76 inimest – keskendume sellele, mis vajab järele aitamist. Olgu siin öeldud, et kümmekond aastat tagasi oli meil palgalehel üle 100 inimese. Ka meie üritame väiksema inimeste arvuga rohkem jõuda, mitte ei kutsu ainult teisi oma tööd efektiivsemalt tegema.
Mida ütleksite veel…?
Rõhutaksin erivajadustega inimeste probleeme. Nad on ühiskonnas suures vähemuses, nende hääl on nõrk ja nad on sageli väga hädas. Näeme ka oma auditite puhul, et see teema jätab sageli otsustajad ja avalikkuse külmaks. Oleme näiteks tuvastanud, et riik ei paku neile seadusega lubatud abi ja toetust. Mõnes teises valdkonnas tekiks seaduse mittetäitmisel arvestatav probleem. Kaasaegset riiki mõõdetakse just selle järgi, kuidas me oma nõrgemaid suudame aidata, keskmine tekib ikka tugevamate ja nõrgemate kokku liitmisel. Ja me tahame olla ju arenenud riikide seas.
