„Pessimist on hästi informeeritud optimist. Pessimist on kasulik olla sellepärast, et pärast üllatuda – kõik ei läinudki nii halvasti kui võinuks,“ ütleb ennast informeeritud pessimistiks pidav majandusekspert Raivo Vare intervjuus Harju Elule.

Maksud tõusevad, elukallidus kasvab. Naaberriigis Soomes, mis meile ikka eeskujuks olnud, alandatakse makse. Selle aasta algusest langetati kütuse- ja õlleaktsiisi, alandati auto- ja tööjõumakse. Millega seda seletada? On ju majandustingimused maailmas ja reeglid EL-is kõigile ühesugused…

Ütlen otse – see on tingitud erinevast arusaamast majandusest. Mitte ainult Soome, ka mitmed teised riigid kasutavad tavapäraseid leevendavaid meetmeid, sest kahjuks ei ole me kriisist veel väljas, oleme selle järelfaasis. Rasketel aegadel tuleb riik üldreeglina oma kodanikele ja ettevõtetele appi. Kui riik muud ei suuda teha – näiteks suurriigid teevad majandusse erinevaid rahasüste – võib riik aidata ettevõtteid ja kodanikke maksuleevendusega.

Tuletan siin meelde Jüri Ratase valitsust, kes langetas keerulisel ajal aktsiise, ettevõtted said pandeemia puhkedes aga otsetoetusi, samuti maksupuhkust. Sellised leevendava iseloomuga meetmed aitavad majandusel kriisisituatsioonis paremini toime tulla. Paraku praegune valitsus ei soovi tegeleda ettevõtete ega inimeste aitamisega, kuna eeldatakse, et tullakse ka niisama toime.

Soome riigivõlg on 12 miljardit eurot. Soome praeguse valitsuse majanduspoliitika suurendab võlga veelgi?

Olgu märgitud, et Soomes on võimul meie Reformierakonna sõsarpartei Kansallinen Kokoomus, Rahvuslik Koonderakond. See, samuti teoreetiliselt ettevõtjaid esindav partei saab asjadest teist moodi aru kui meie Reformierakond. Korduvalt kriise läbi elanuna on nad varemgi kasutanud samasugust toimemehhanismi, leevenduspoliitikat. Aga ka sel on oma hind. Raha tuleb lõpuks ikka maksudest kokku korjata või võtta laenu.

Ka valitsus on oma majanduspoliitilise tegevusega süvendanud ebakindlust. Ja inimeste ebakindlus on majandusele väga halb.

Soome võlakoormus kasvab. Meil on laen tunnistatud vaenlaseks. Samas sõnas rahandusminister Mart Võrklaev pärast Eesti Panga viimast majandusanalüüsi, et riik ei pääse laenuvõtmisest. Võrklaev kinnitas, et 400-miljonilise augu täiteks, mis eelarves on praegu katteta, võetakse siiski laenu. Lühidalt öeldes – see, kas kriisi ajal tõstetakse makse, võetakse laenu või hoitakse kokku, on ideoloogiline arusaam majanduspoliitikast. Mis Eestis ja Soomes on erinev? Eesti peaks drakooniliselt rohkem tähelepanu pöörama kokkuhoiule.

Kui kaua meil jätkub majanduslangus? USA, maailma majanduse vedur, on juba ülesmäge liikumas…

Nii sügava retsessiooni ehk majanduslanguse oht, nagu USA puhul kardeti, pole realiseerunud. 84% uuringutest kinnitavad, et USA majandus hakkab sel aastal kasvama. Lahkarvamused esinevad vaid selles, kui kiireks kasv osutub. Vaadata tuleb aga ka teisi olulisi maailma majanduskeskuseid. Hiina majandus küll kasvab, aga kasvutempo on kaks korda aeglasem sellest, millega viimasel ajal harjunud olime.

Hiina riik toetab tohutute summadega kinnisvarasektorit ja üritab mitte lasta kukkuda pangandussektoril. Kõik see võtab aega. Aga tuletagem meelde, et 40% kogu maailma majanduse juurdekasvust tuli just Hiinast. Nii, kuidas läheb sel hiidriigil, läheb paljuski ka kogu maailma majandusel.

Euroopaga on veel halvemad lood kui Hiinaga. Osades riikides prognoositakse selle aasta esimeseks pooleks retsessiooni jätkumist. Nii on see Saksamaal, Soomes, Rootsis, Lätis – kõik nad on meile väga olulised partnerid ja kellelgi neist ei lähe hästi. Eesti suhted Venemaaga on aga täiesti ära kukkunud. Seekord tahan uskuda Eesti Panga prognoosi: aasta lõpus hakkab Eesti majandus tõusule pöörama, asjad paranevad. Mitte varem.

Ehk veel aasta tagasi uskusime, et sõda Ukrainas lõpeb 2023. aastal Ukraina tingimustel. Nüüd näeme, et sõda on hoopis laienenud. Kui palju on Iisraelis ja Hamasi vahel toimuv Venemaa mahitatud?

Kuigi Iisraeli-Palestiina sõja otseseks käivitajaks oli Iraan kui peamine Gazas valitseva Hamasi huvide patroon, pole venelased isegi varjanud oma otsekontakte Hamasiga. Kremli ja eelkõige Putini suhe Benjamin Netanyahu ja teiste Iisraeli liidritega oli küll väga sõbralik, seda tänu eeskätt koostööle Süürias islami terrori ja Iraani vastu tegutsedes. See on ka põhjus, miks Iisrael ei ole toetanud Ukrainat nagu teised demokraatlikud riigid.

Sellegipoolest on Venemaa sülitanud sõprusele Iisraeliga ja asunud ühemõtteliselt toetama Hamasi nii poliitiliselt ÜRO-s võitlejate kui ka väljaõppe ja relvadega, sest Venemaa on huvitatud pingete eskaleerumisest selles regioonis. Ja oma eesmärgi on ta saavutanud – maailma tähelepanu Ukrainas toimuvale on oluliselt vähenenud.

Sõda ei paista lõppevat. Kas Eestil poleks riigina ausam ja läbipaistvam sellises olukorras kehtestada sõjamaks? Siis vähemalt teaksime kui suur osa meie sissetulekust läheb sõjalisteks kulutusteks, Ukraina abistamiseks?

Olen sõjamaksu kehtestamise poolt. Ja seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks teame, et julgeolek on meie kõige fundamentaalsem probleem. Õpetajate palkadest ja kinnisvaraturust pole mõtet rääkida, kui on algamas sõda Venemaaga või veel hullem – Vene okupatsioon.

Teiseks – sõjamaks lõpetaks ümberringi kostva jauramise, et kogu meie kulude kasv on seotud sõjaga Ukrainas. Tegelikult see nii ei ole. Eelarve kulude poolele lisandus miljard, sellest vaid 400 miljonit läks kaitse- ja julgeolekukulude reale. Kuhu kulub ülejäänud 600 miljonit? Ei tea! Selle pärast ei seoks ma sõjamaksu ainult Ukraina, vaid laiemalt Eesti riigi julgeoleku tagamisega.

Olen üsnagi veendunud, et paljudel inimestel – nagu ka minul – kadus tahtmine peale skandaali Slava Ukrainiga annetada. Kui riik raha suunab, siis on mingigi lootus, et seda kasutatakse sihtotstarbel. Miks sõjamaksu siis ei kehtestata?

Sõjamaks vähendaks poliitikute võimalusi manipuleerida rahva rahaga. Näpistada sõja jaoks nagu ka teiste kulutuste tarbeks raha väikeste portsudena kaldus eelarvest – see meeldib poliitikutele. Kui aga sõda jätkub ja selle pidamiseks kuskilt raha ei leita, siis olen veendunud – sõjamaks ka kehtestatakse.

Venemaa on kogu oma majanduse seadnud sõjaaja rööbastele. See tähendab, et valmistutakse pikaajaliseks sõjaks. Kui tõenäoline on, et ka kollektiivne Lääs reageerib pariteetselt? Või peame siin valmis olema kõige hullemaks?

Analüüsid näitavad, et Venemaa on võimeline veel paar aastat sõda jätkama. Tal oleks vaja vaherahu, et jõudusid mobiliseerida ja ära oodata Donald Trumpi valimine USA presidendiks. Trump presidendina annaks venelaste lootuste kohaselt tagasilöögi nii Ukrainale kui ka Lääne koalitsioonile tervikuna. Kas just NATO laguneks, aga USA abi lõpetamine Ukrainale on juba suur eelis venelastele. Nii et pinge püsib.

Meil on laen tunnistatud vaenlaseks. Samas sõnas rahandusminister, et riik ei pääse laenuvõtmisest.

Just sellest arusaamast tulenevalt ka Ukraina ei taha praegu vaherahu – seda kuulsime kõik president Zelenskõi enda suust läinudnädalasel visiidil. Ise kaldun siiski arvama, et praegune patiseis rindel lõpeb vaherahu ja pingete säilimisega nagu see oli pärast rünnakut Donbassile 2014. aastal. Ja nii kahju kui see ka pole, osade Ukraina territooriumite kaotamisega.

Mis peaks eestimaalastele alanud aastal optimismi andma?

Pessimist on hästi informeeritud optimist. Pessimist on kasulik olla sellepärast, et pärast üllatuda – kõik ei läinudki nii halvasti kui võinuks. Majandus on inertne, palju sõltub ka tarbijate turukäitumisest. Ka minu prognoos on natuke negatiivsem just selle pärast, et majandus on inertne.

Toon näite: kui Euroopa Keskpank alandab intressimäära, siis see jõuab euriboriga seotud tavainimese laenutingimustesse alles poole aasta pärast. Inertsus toimib ka muus, aga seda on väga raske mõõta. Majandus on ka emotsioonidega seotud. Eestis on tekkinud nagu kartuse laine, mis on suuresti küll sõjaga seotud, aga mitte ainult. Eestlased kardavad kulutada – investorid tõmbuvad tagasi, tavainimesed väldivad väljaminekuid.

Ka valitsus on oma majanduspoliitilise tegevusega süvendanud ebakindlust. Ja inimeste ebakindlus on majandusele väga halb. Aga kui tegemist on investeeringutega, siis täna tegemata investeering on viie aasta pärast saamata jääv tulu. Investeeringuid peame soodustama iga hinna eest. Selleks tuleb tööd teha. Nii et Eesti Panga poolt prognoositav majanduskasvu algus ja kiirus sõltub meist igaühest.

Optimismi peaks alanud aastal eestlastesse süstima see, et oleme majanduskriisi põhja läbinud. Enam halvemaks minna ei saa. Minna saab ainult paremaks.