Võrkpalli võiks Kiili vallas võrrelda vaid … Kiili valla endaga. Mõlemad on kerkinud tühja koha pealt. Ja teinud suure arenguhüppe ühel ajal – viimase tosina aastaga.
“Kui ma siia 12 aastat tagasi võrkpallitreeneriks tulin, olid põllud veel täis ehitamata. Ja ega võrkpallist – vähemalt tippvõrkpallist – suurt midagi teatud,” mõtiskleb tunnustatud võrkpallitreener ja ühtaegu Kiili Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Raigo Tatrik.
Mis eesmärgid võib endale seada treener, kes pealinna traditsioonide ja võimaluste juurest asub treenima noori tühja koha peal?
“Eks esimene eesmärk oli tundmatu väikeklubina tõestada, et on võimalik ka Tallinna ja Tartu tippklubidele kandadele astuda,” meenutab Raigo Tatrik. Need tööd ja sporti täis aastad on tõestanud veel enamat – suurklubidele näidatakse nüüd pidevalt omaenda kandu.
Kellega koos unistusi realiseeritakse?
“Ega tänapäeval tegelikult üks väikeklubi kontingenti ei vali, võtame vastu kõik lapsed, kes saaliuksest sisse astuvad, mängida tahavad. Kes jääb, see jääb – on poisse, kes on kõik need 12 aastat treeningutel käinud, on aga ka selliseid, kes paar-kolm treeningut käivad ja lähevad. Midagi uut otsima,” arutleb treener.
Algajad alustavad peale mängides, teevad erinevaid spordialasid – see on üldfüüsiline vundamendi ladumine, huvi äratamine sportlike eluviiside vastu.
Mida aasta aga edasi, seda sptsiifilisemaks treeningud muutuvad, nii palliplatsil kui jõusaalis.
Nüüd on igal vanusekäigul noorte hulgas Kiilil välja panna ka oma võistkond. Alates kõige pisematest kuni kõige vanemateni, seega neljas vanusegrupis nii poistel kui tüdrukutel. Ja üks treener enam nii suure noorsportlaste väega üksipäini hakkama ei saa.
“Alustades olin ainuke võrkpallitreener Kiilis, nüüd on treenereid kolm: minule lisaks on asunud siin võrkpallureid kasvatama Marit Laidroo, kes tegeleb tüdrukutega, abis on meil ka rannavõrkpalli olümpialootus Dmitri Korotkov ja veel Margot Zahharov, kes just siirdus lapseootepuhkusele.” Palju on Kiili võrkpalli panustanud ka Kaisa Kirikal, kes nüüd treenib Pärnu noori.
Spordiklubi sünd
Et nii suur organisatsioon – kümned lapsed, erinevad treenerid – ja kõik sellega kaasnev – treeningute ja võistluste rahastamine, treeningsaalide rent, võistlussõitude korraldamine ja palju muud –, laitmatult toimiks, asutati Kiili spordiklubi Tats. Oma põhikirja ja eelarvega.
“Tubli osa klubi eelarvest moodustab valla toetus, edasi panustavad lapsevanemad treeningtasudena, järjest kasvav on ka Eesti Võrkpalliföderatsoonilt tulev tulemustasu saavutatud kohtade eest võistlustel ning riiklik treenerite toetus,” kõneleb Raigo Tatrik, kes on treeneriameti kõrval ka klubi juhatuse liige.
Aktiivsetes sidemetes on Tats näiteks Rae ja Saku vallaga, kus käiakse treenimas ja kellega vahetatakse ka mängijaid – vahel Jüri Kiili, siis jälle Kiili Jüri eest.
Nii on loodud süsteem, kus Kiilis esimestes klassides võrkpalliga alustanud noor võib gümnaasiumi lõpuklassis osaleda juba Eesti meistrivõistluste esiliigas, kus edukalt esineb Kiili enda täiskasvanute klubi Estnor Kiili. Igal aastal lööb seal kaasa tavaliselt kolm-neli veel gümnaasiumis õppivat noorsportlast.
Kiilist võrsunud võrkpalluritest mängivad Eesti meistrivõistlustel Rasmus Meius ja Remo Torn Tal Techi võistkonnas ning Renet Vanker Selveris. Välisklubidesse hetkel veel keegi jõudnud pole, aga sinna pürgitakse.
Suuremad võidud
“2014. aastal sai Eesti kutse osaleda Portugalis toimuval turniiril, kus igat riiki esindas üks kool. Eesti Võrkpalliföderatsioon saatis Eestist maailma veerele Kiili Gümnaasiumi tüdrukute võistkonna,” meenutab Kiilis siis neli aastat treeneritööd teinud Raigo Tatrik.
Kaugeks sõiduks saadi võistkond ja rahad kiiresti kokku: kolmandiku summast panustasid lapsevanemad, sama palju ka vald ja sponsorid.
2016. aastal käidi juba kahe, tüdrukute ja posite võstkonnaga samasugustel võistlustel Serbias ja 2018. aastal Tšehhis.
Neil turniiridel on tavaliselt kohal maailma kõvemate võrkpallimaade – Brasiilia, Hiina, Poola, Prantsusmaa ja Venemaa tugevad esindused. Kiili peab tõestama, et ainult Eesti täiskasvanute võistkonnad ei kuulu Euroopa eliiti, tasemel on ka noorte võrkpall.
“Olin keskmisest ikka keevama temperamendiga, emotsionaalne mängija.”
“Sellistel võistlustel osalemine on noortele mitte ainult sportlikus mõttes motiveeriv vaid ka inimlikus mõttes väga arendav,” usub treener.
Ei kohtuta ju maailma eri maade noortega ainult võrkpalliplatsil, tutvutakse üksteise kultuuri ja kommetega, luuakse uusi sidemeid ja tutvusi …
Pöörasest mängijast pööraseks treeneriks
Kui Raigo Tatrik mängijana ise vastaseid surus, tituleeriti teda tihtipeale tema kompromissitu võitluse pärast pööraseks võrkpalluriks.
“Olin keskmisest ikka keevama temperamendiga, emotsionaalne mängija. Aga mulle selline stiil istus,” meenutab omaaegne tippvõrkpallur, Eesti koondise liige aastatel 2001 kuni 2006, kes tegi kaasa 76-s ametlikus kohtumises.
“Eks neid kollaseid ja punaseid kaarte ikka sain küll,” räägib Tatrik, lisades: “Soovin vahel, et ka mõnes noores oleks temperamenti, rohkem elu ja andumust, mis võrkpallist nauditava mängu teeb.”
Nüüd on Raigo Tatrik ka treenerina esmased seatud eesmärgid allahindluseta täitnud. Pöörasest mängijast on saanud pöörane treener? Millised on Raigo Tatriku uued eesmärgid?
Paljud Kiili noored mängivad Eesti erinevate vanuseklasside noortekoondistes. “Ma ise olen hetkel lisaks Kiili võistkondadele seotud ka 2006. aastal sündinud tüdrukute koondisega, kellega koos sõidame peatselt Bulgaariasse, Euroopa meistrivõistlustele. Mu oma eesmärgid ongi hetkel sihitud rohkem Eesti koondise saavutustele,” mõtiskleb treener taas eesmärkidest.
Kas Raigo Tatrik aga ka noortele, oma õpilastele elukutselise võrkpalluri, teed soovitab, mille ta ise on valinud?
“Seda peab iga noor ise tundma ja tunnetama, kas ta tahab saada profisportlaseks,” ütleb treener. Otsuse peab noor tee valikul ise tegema, treener saab ainult nõu anda.
Viiel viimasel aastal on Raigo Tatrik valitud neljal korral Eesti parimaks noorte võrkpallitreeneriks.
