Värskelt on trükivalgust näinud üle 500-leheküljeline Kuusalu rannakeele sõnaraamat. Kohalikus murdes nimetakse seda loomulikult rannakieleks, mille kokkuvõte nüüdsest kaante vahel seisab. Suurteos sündis Juminda poolsaare ettevõtlike inimeste, seltsi, Eesti Keele Instituudi ja mitmete abiliste jõul.
“Kuusalu rannakiele sanastigu ede näütamisele ja riemupidusse” kutsutakse huvilisi 7. juunil kell 17 Leesi rahvamajja, päev hiljem kell 15 Hara sadamasse ning 10. juuni õhtul kell 16 Viinistu kunstimuuseumisse. Paar päeva enne pidulikke sündmusi vestles Harju Elu Ene Velströmi ja Heli Kendraga. Nemad on rannakeele ehk pohiranna keele uurimise eestvedajad, sõnastiku koostamise algatajad ning selle eest võitlejad.
Kõigepealt tuleb panna paika geograafiline ala, kus Kuusalu rannakeelt räägitakse. Ene Velström ütleb, et keelemurrak asub suuresti Kuusalu kihelkonna ehk tänase Kuusalu valla põhjaosas. “Täpsemalt algab see klindi servaga Tsitres ja Muuksil. Siis räägitakse veel Kõnnu ja Kolga rannast ehk mõisate järgi nime saanud paikadest. Geograafiliselt siis Juminda ning Pärispea poolsaarte külad, kus räägitav keel moodustavad kirderanniku murde ühe murraku ehk pohiranna,” seletav Velström.
Rääkijaid napib
Heli Kendra lisab, et tõenäoliselt ulatus kirderanniku murre kunagi Viimsi poolsaarest kuni Narvani välja. Ning sisemaal kuni Peipsi põhjarannikuni. Praegu on rääkijate ala kõvasti kokku tõmmanud. “Kaberneeme ja Salmistu pool räägitav keel on juba nn Jõelähtme keel, mis on sarnane Pranglis räägitavaga,” lisab Velström. Kendra kinnitusel hõlmab tänane pohiranna keeleala 11 küla. Kuusalu kihelkonna lõunaosas on juba oma keel ehk täpsemalt keskmurre, mis on kirjakeele alus.
Hästi kõlbab selle kohta sealse elaniku heatahtlik ütlus rannamehe kohta: “Sa pole ju iestlane, sa oled randlane!”
Kuusalu kant on kogujates alati huvi äratanud. Siin on teinud uurimisretki Gustav Vilbaste, Rudolf Põldmäe, Herbert Tampere ning teised tuntud nimed. Rannakeele seltsing või omas keeles kamp sai alguse 2012. aasta lõpus. Enne seda oli keelega tegelenud muuhulgas Laurentsiuse selts, Veljo Tormise selts ja Pohiranna MTÜ. Rannakeelseid laule, jutte ning mänge on kogutud suur hulk.
Kui keeleseltsing kümnendi alguses toimetama hakkas, siis oli keele igapäevaseid rääkijaid 60–70. “Hakkasimegi neid kokku kutsuma. Need kohtumised toimusid ühes või teises külas. Aastast 2014 lisandusid rannakeele tunnid täiskasvanutele ja lastele. Juminda poolsaare seltsi merepääste laagrites tutvustatakse ka rannakeelt,” räägib Ene Velström. Seda on tutvustatud Harjumaa ning ka Tallinna koolides. Velström lisab, et ta ei ole põline rannakeele rääkija. Temast sai Virve küla elanik 35 aastat tagasi, kui abiellus põlise rannamehega ning tuli peresse miniaks. “Siis rääkis terve küla rannakeelt. Praegu on rääkijaid mõned üksikud,” tunneb filooogist naine muret.
Seevastu Heli Kendra on enda sõnul üheteistkümnendat põlve rannainimene ning sealsest keelest läbi imbunud. “Lapsena sattusin küll pealinna, aga suvel olin ikka Kuusalu kandis. Tallinnas ei saanud keelt väga palju kasutada, sest rääkimist hakati pidevalt parandama ja täiendama,” meenutab Kendra. Aga ta vaidles sellele vastu ning tõi argumendina fakti: minu kodus räägitakse vaid niimoodi ja hoopis pealinna keel on imelik. Naisel on muusikuharidus.
Kes on karkulane ja mis arvutinne?
Sõnaraamatu koostamisel töötas kokku paarkümmend inimest. Läbi tuli töötada suur materjal ehk umbes üle 7000 sõna. Samuti koostada näitlaused ning uurida keele ajalugu. Suure töö tegi koostamisel ära Piret Norvik. Vilja Oja koostas ja toimetas lühendite leheküljed. Kokku sai raamatusse 530 lehekülge ja 7500 sõna. Esialgne plaan oli umbes 6000 sõna. “Sõnu on palju, sest leida võib erinevusi poolsaarte ning koguni külade vahel. Ja osadel on märgitud ka hääldused, sest tunda on Soome mõjusid,” räägivad naised.
Ära on toodud ka uusi mõisteid. Näiteks pagulane on rannakeeles karkulane ja arvuti arvutinne. “Pärispea jäi kauemaks suletumaks ja suhtles rohkem Soomega. Seal on suuremad soome keele mõjud,” ütleb Velström. Eesti Keele Instituudile on see kuues sõnastik, mis murdekeelne. Varem on ilmunud näiteks hiiu-, kihnu-, võru- ja mulgikeelsed kogumikud.
Sõnastiku koostamisel ning sõnade tähenduse otsimisel tuli ette ka mitmesuguseid raskusi ning suisa lõbusaid lugusid. Osade kalanimede ametlikku nimetust otsiti pikka aega. “Olemas on suur ja väike tobias. Ma ei olnud aga nende eestikeelset nime kuulnudki. Rannakeeles öeldakse tuuleviuk, viuk või tuuleling,” meenutab Heli Kendra. Samas sai naine teada, et madel on emakala. Ning ühes rannakeele külas öeldi naiste käekoti kohta lihtsalt murekott.
Samas meenutavad nad juhtumit, kus ainult rannakeelt rääkiv vana mees ütles lapsi pildile sättides, et pane käed korva. “Ehk siis käed kõrvale ja ära liiguta. Aga lapsed toppisid näpud kõrva, sest ei saanud keelest aru,” ütleb Velström. 4. juunil tähistati Eesti lipu päeva. Rannakeele kalendris on see märgitud sõnadega iesti libu päiv.
Sõnaraamat on valmis ning kättesaadav nii paberil kui ka arvutis. Millised on järgnevad keeleteod? “Plaanime koostada aabitsat. Et see keel saaks ka edasi kestma ja selle rääkijaid tuleks ka edaspidi. Kalendrit oleme koostanud juba kuuendat korda. Miks ei võiks lisanduda CD-d rannakeelsete juttude, naljade ning lauludega,” ütleb Ene Velström. Nii koguti 1970ndatel Evald Lindströmi räägitud ning kirjutatud vesteid, mis on hästi muhedad.
