Jäätmed on tänase rikastuva ja jõuka ühiskonna tunnus. Mida rikkamalt ja paremini elame, seda rohkem jäätmeid tekitame.

Ometi on prügi ka probleem ja oluline on mõista, et jäätmed ei ole mitte ainult jäätmeettevõtete probleem. Need ei ole ka riigi või kohaliku omavalitsuse probleem. Jäätmed ja nendega hakkamasaamine on meie kõigi ühine vastutus – ühine probleem.

Omaenda kogemus

Enda kogemusest tean, et koduse jäätmesortimisega alustamine jääb pahatihti mitte ruumi- või ajapuuduse taha, vaid tahtmise ja otsuse taha. Sest endiselt ringlevad müüdid, mille taha on mugav varjuda. Näiteks: mul ükskõik, mis jäätmetest saab. Kui ma sorteerida ei viitsi, siis maksan lihtsalt rohkem, et mu sodi minema viidaks. Hea küll, maksa rohkem, keegi teine teeb siis Su töö ära, aga see ei muuda fakti, et toodad aastas suurel hulgal jäätmeid ja see on Sinu jalajälg looduses.

Või teine müüt: mis seal vahet on, kas mina sordin – see hulk jäätmeid, mis mujal riikides toodetakse, on oluliselt suurem ja meie väike Eesti ei muuda siin midagi. Muudab küll. Me saame omaenda kodu hoida puhtana, me saame omaenda tekitatud jäätmetega käituda õigesti. Igaüks meist muudab midagi. Või näiteks kolmas müüt: minu osa on väga väike võrreldes tööstusjäätmetega. Tõsi, kuid ka tööstusjäätmed tekivad inimeste tõttu.

Me tarbime energiat, tarbime teenuseid ja tooteid, mille tootmise käigus tekivad jäätmed. Seetõttu ongi oluline alustada tarbimisest: tarbi vähem, vastutustundlikult ja kauem kestvaid tooteid. Neljas, ehk enim levinud müüt: mul pole mõtet jäätmeid sorteerida, niikuinii valab jäätmeauto kõik jäätmed kokku. See on vale. Kui keegi näeb kedagi kuskil kokku valamas jäätmeid peale nende sortimist, tehke pilt ja saatke käitlusettevõttele või kohalikku omavalitsusse – see on karistatav tegevus. Kui jäätmed on juba liigiti kogutud, siis need suunatakse ka ringlusse.

Viies müüt: mul pole mõtet jäätmeid sorteerida, niikuinii põletatakse kõik ära. Ka see on vale. Põletatakse jäätmeid, mida ringlusse võtta ei saa. Liigiti kogutud jäätmed suunatakse ringlusesse. Näiteks klaasja metallpakendist 100%, biojäätmetest 100%, paber- ja papp-pakenditest 100%. Plastpakendid on osaliselt ringlusse suunatud, sest ka plastid ja plastisegud on erinevad.

Mul ei tekigi jäätmeid

See on vale arvamine. Isegi soola või tuletikkude ostmiseks on vaja kotti või karpi. Kui eesmärk on jäätmekäitluselt raha kokku hoida, siis pigem hoia kokku asjadelt – tarbi vähem, tekib ka vähem jäätmeid. Täna on enamikes omavalitsustes hanked ka nii korraldatud, et kui tekitad vähem olmejäätmeid, maksadki vähem. Samas on bio- ja pakendijäätmete konteinerite tühjendamine kas palju odavam või suisa tasuta.

Me saame omaenda kodu hoida puhtana, me saame omaenda tekitatud jäätmetega käituda õigesti. Igaüks meist saab midagi muuta.

Väga oluline on aga see, et kodus jäätmete põletamine ei ole õige lahendus, see rikub nii Su küttekollet kui ka saastab keskkonda. Ehk et – kui õppisid lugema, kirjutama, jalgratta või autoga sõitma, õpid ka jäätmeid liigiti koguma. Internet on õpetusi täis. Kui oskad guugeldada, leiad üles ka sortimisnõuanded. Lisaks kasuta loogilist mõtlemist. Sõnad konteineril nagu „bio“, „pakend“, „paber/papp“ on suureks abiks.

Kui keegi arvab, et tal ei mahu kõik need erinevad prügikastid kööki ära, siis ütlen – kui mahtus üks suur kast, mahub ka mitu väiksemat. Sa imestad, kui palju tegelikult tekib pakendeid või biojäätmeid, kui hakkad neid eraldi koguma. Tegelikkuses need vajavadki suuremat anumat. Segaolmejäätmeid liigiti kogudes ju peaaegu ei tekigi! Kui kraanikausialune kapp on väike, kasuta muid ruume – biojäätmete ämbrike võib seista ka kapil. Panditaara kott ka rõdul või garderoobis. „Ava oma tšakrad“ ja leia kodune sortimislahendus, mis on nutikas ja lihtne kasutada.