Peagi saabuvate pühadega on palju segadust. Esmalt on terve hulk nimesid, millega neid pühi tähistatakse: lihavõtted, munadepühad, kevadpühad, ülestõusmispühad, paasapühad… Millist neist oleks siis õige kasutada?

Samuti on omajagu arusaamatu, millal on õige aeg mune värvida ja koksida ning kas suurel reedel, kui Kristuse ristilöömise ja surmapäev on ikka õige „häid pühi“ soovida? Rääkimata sellest, kui paljud üldse nende pühade algupärast sisu teavad või mida algupäraseks peavad.

See segadus on suurepärane! Just taoline segadus peabki sel ajal valitsema. Sest kui vaadata nende pühade algupärale, nõnda kui kristlikus piiblis sellest juttu, siis me näeme seal justnimelt ühte suurt tohuvabohu. Sõnum sellest, et ristilöödud Jeesus on ülestõusnud ei olnud mingi selge ja konkreetne asi, millest kõik oleks kohe ühtemoodi aru saanud.

Jeesuse naisjüngrid leiavad tühja haua, mehed ei usu ja lähevad ise kontrollima, arusaamatuks jääbki, kes siis esimesena aru sai, mis on toimunud. Sealjuures tuleb mängu uskmatuks Toomaks nimetatud õpilane, kes kohe kuidagi ei taha seda lugu uskuma jääda. Ja lõpuks on siiamaani palju küsimusi ja segadust kas või selles küsimuses, mida see ülestõusmissõnum täpsemalt tähendab ja kas see on ikka midagi, mida saab sõna-sõnalt võtta või mitte. Seda kõike võiks nimetada pühaks segaduseks.

Meenub lugu juudi rabist, kelle juurde tulnud kord üks tülli pööranud abielupaar. Ükshaaval neid ette võttes kuulas rabi ära kõigepealt mehe, kes tekkinud tülis oma naist süüdistanud. Rabi kiitnud seepeale, et mehel on täiesti õigus, naine on tõesti süüdi. Seejärel kuulanud ära naise, kes süüdistas jällegi oma meest ja ka tollele teatas, et tal on õigus, mees on süüdi. Kõike seda juhtus pealt kuulma aga rabi abikaasa, kes pahandas, et nii ometi ei saa olla, et mõlemal, kes teineteist süüdistavad on õigus.

Ka tollele vastas rabi, et tal on ilmselgelt õigus, ei saa olla, et kõigil on õigus. Vist kipume ka meie eelistama pigem kindlat korda ja selgust, kui ebakindlust ja otsi lahtiseks jätvate vastuste asemel igatseme konkreetseid ja üks ühele mõistetavaid sõnumeid.

Samuti on omajagu arusaamatu, millal on õige aeg mune värvida ja koksida ning kas suurel reedel, kui Kristuse ristilöömise ja surmapäev on ikka õige „häid pühi“ soovida?

Aga see kõik näitab, kui kaugel me oleme tegelikust ja loomulikust elust. Elu on alati dünaamiline, arenev ja üllatusi pakkuv. Maailm, kus kõik on korras ja paigas ning teada, ei ole päris maailm.

Soovides elada elu, kus kõik kõigest ühtemoodi aru saavad, on igatsus põgeneda virtuaalreaalsusesse. Tõelises maailmas ollakse ikka teel, ikka seisab veel midagi ees ja see, mis tulemas võib olla hoopis midagi muud sellest, mis on olnud. Ja nii kogu aeg.

Ülestõusmispühade rõõmus segadus on teelolijate põnev kasvamine. Sümbolidki, mida siin kasutame, kõnelevad uutest algustest ja muutumisest. Muna ei ole ju sugugi mingi lõpp-produkt, vaid kõige algus. Kui meie pühadelaual on kanamuna keedetud ja värvitud kujul ja saab varsti ära söödud ning unustatud, siis õigupoolest on muna ikka muutumise, transformatsiooni sümboliks.

Ka lihavõtete nimetus viitab pikemale teekonnale, saades oma tõelise tähenduse alles kontekstis, kus äsja on peetud paastuaega. Ilma paastumiseta, sissepoole vaatamise ja mõtestamise ajata, ei ole „liha võtmisel“ suuremat tähendust. Ka kevad on lõpuks mitte mingi staatiline ja kalendri järgi sündiv, vaid ikka teekond talvekülmast uut elu ülesäratava soojuseni. Rääkimata ülestõusmise mõttest, mis ei jäta muud võimalust kui saada aru, et nüüd alles kõik algab.

Ülestõusmispühade sõnum ei ütle meile, et maailm on korda tehtud. Kaugel sellest. Küll aga õpetavad need pühad vaatama ettepoole hetkeolukorrast ja mõistma – igast olukorrast on läbipääs. Need on lootusrikkuse ja uue teekonna pühad. Isegi surmast saab läbi.

Kui muu ei aita, vaata loodust ja õpi. Segadus, ebakindlus ja väljakutsed meie ümber mitte ei välista lootust, vaid kinnitavad seda. Raskused ei ole mitte heaolu vastand, vaid selle osa. Haigused ei tühista tervist, vaid annavad sellele tähenduse. Ja surm ei lõpeta elu, vaid muudab seda.

Kirikus võetakse see taipamine ilusasti kokku ühes ülestõusmispüha laulus sõnaühendiga „elu elab“. Just seda see kevadine püha segadus meile meelde tuletabki. Elu elab ja tänu sellele saab väljakutsete teekond muutuda väljapääsude teekonnaks. Häid pühi!