Tiina-Liina Märtsoo unistas psühho-loogi ametist juba koolis käies. Suuri-maks rõõmuks oma töö juures peab ta otse loomulikult terve-nevaid patsiente. „Ma armastan oma tööd ja oma pat-siente. See võib küll kõlada klišee-na, kuid täpselt sellist südame soojenemise tunnet ma oma tööd tehes tun-nengi,“ kõneleb ta.

Küsisime Tiina-Liinalt (pildil) mõned küsimused, mis võiksid ehk nii mõnegi muremõtteid leevendada või anda julgustava sammu abi otsimiseks.

Kuidas iseloomustate inimeste vaimse tervise üldist seisukorda tänases maailmas?

Varem, nii paar-kolmkümmend aastat tagasi, oli kombeks mõelda, et „peab ise hakkama saama“, „psühholoogi juurde minemiseks peab asi ikka väga hull olema, ega ma hull ole, et psühholoogi juurde lähen!“ või et „ainult nõrgad lähevad psühholoogi juurde“. Seega tõest statistikat pole vaimse tervise seisukorra kohta kuskilt võtta. Tänane seis on aga selline, et inimeste teadlikkus on kasvanud ja julgus samuti. Stigmatiseeritus hakkab vähenema. Ärevust on rohkem, kuna maailm on muutumises ja teadmatust on palju, samas on liiga palju infot ja see kõik omakorda mõjutab vägagi inimeste vaimset tervist.

Millised mured või teemad on viimaste aastate jooksul sagenenud?

Ärevus (üldistunud ärevus, sotsiaalärevus) ja depressioon on peamised pöördumise põhjused. Läbipõlemisest räägivad paljud kliendid, kuid tegemist on pigem endale seatud kõrgete nõudmiste ja tööstressiga.

Kuidas on maailmas toimuvad kriisid mõjutanud inimeste muresid?

Eks need on ikka muretsemist suurendanud – teadmatus tuleviku osas on muretsemise põhjuseks, toimetulek majanduslikult ja sotsiaalselt.

Kuidas võiksid mehed leida tuge või tugevdada vaimset vastupidavust ilma „kõike endale hoidmata“?

Mehed on täna juba üsna tublid vastuvõtul käijad. Vaimne vastupidavus tekib siis, kui inimesed, sõltumata soost, hakkavad enda mõtteid ja tundeid tunnistama – esiteks endale ja siis ka vajadusel teistele. Mõtete ja tunnete mahasurumine, allaneelamine, alla „loputamine“, nende vältimine ja peitusemäng iseendaga on nö üks kurjajuur.

Kuidas mõjutab isaks saamine vaimset tasakaalu – nii esimest korda kui ka mitmendat korda?

Ma ei ole kursis, kas selliseid uuringuid on tehtud ning konkreetset vastust mul ei ole, aga pakun, et vastutustunne võiks ideaalis kasvada, vaimne tasakaal võiks stabiliseeruda. Elu võiks ju lapsi saades rahuneda ja muutuda kindlamaks, aga need on tõesti ennustused, mitte muu. Mõne mehe jaoks muutub elu ka kindlasti ärevamaks, et kuidas nüüd ikka olla piisavalt töökas, et omada sissetulekut, mis võimaldab perekonda ülalpidada.

Millised tööriistad või muutused harjumustes aitaksid meestel ennast paremini hoida?

Eneseväärtustamine, justnimelt enda teadvustamine, enda vajaduste märkamine ja nende rahuldamine. Pean siinkohal silmas nt väsimust, mis tuleb välja puhata, mitte „hambad ristis“ edasi töötada.

Kui on liiga palju häirivaid mõtteid või negatiivseid tundeid, mida peita, siis oleks mõistlik muuta harjumust ise hakkama saada ja leida endale appi spetsialist. Meestega on lihtsam psühholoogina töötada, see on minu isiklik ja üldistatud kogemus. Lihtsam, sest mehed on ratsionaalsemad ja rohkem tulemusele orienteeritud.

Mida peaks Eestis vaimse tervise toetuseks laiemalt muutma?

Muutuseid Eestis õnneks juba tehakse, vaimsest tervisest räägitakse ja kirjutatakse rohkem,  kohalikele omavalitsustele jagatakse vaimse tervise toetamiseks raha.

„Maailma muutmine algab meist endast ning sooviga teiste käitumist muuta, tekitame vaid konflikte.“

Muidugi tuleb julgustada inimesi abi otsima ja teha teavitustööd. Kuigi jah, probleem on pigem spetsialistide vähesuses, kui klientide/patsientide puuduses.

Millised on väikesed igapäevased harjumused, mis võiksid inimeste vaimset tervist enim toetada?

Baasvajaduste rahuldamine – uni, söök, jook, füüsiline aktiivsus, puhkus, enda väärtustamine. Samuti töö oma mõtete ja tunnetega, mis tähendab eelkõige häirivate mõtete märkamist ja vajadusel nende muutmist.

Kui saaksite anda soovituse kõigile peredele, siis mis see oleks?

Ühte universaalset lahendust pole olemas. Inimesed on erinevad, meie lapsed on meist erinevad, see kuidas kasvatati meid, ei pruugi olla parim meie lastele. Maailma muutmine algab meist endast ning sooviga teiste käitumist muuta, tekitame vaid konflikte.

Lapsed õpivad eeskuju, mitte meie targutamise kaudu. See, kuidas me oleme harjunud millestki mõtlema, ei pruugi olla alati õige või kasulik. Kogu elu, oma ilus ja valus, on meie peas mõtetena ja on seetõttu töödeldav. Armastage ennast ja maailm on kohe parem paik. Armsad inimesed, otsige abi, mitte ärge kannatage masenduse ja ärevuse või kurvameelsuse all! →