Euroopas on eluasemekriisist räägitud juba enam kui kümme aastat. Eestis ei ole selle probleemi tegelik ulatus aga endiselt otsustajate teadvusesse jõudnud, ehkki märgid on ilmselged.
Elukondliku kinnisvara ostmine ja üürimine on muutunud sedavõrd kalliks, et oma kodu soetamine tundub üha suuremale osale Eesti elanikkonnast ebarealistlik. Kriisile viitavad mitmed selged näitajad. Nii on Eurostati andmetel viimase 13 aastaga Eestis eluasemehinnad kasvanud 217% ja üürihinnad 208%. Võrdluseks – Euroopa Liidus on samal perioodil vastavad kasvud olnud 48% ja 22%. Paari aastaga oleme liikunud suurte sammudega selles suunas, kus eluasemekulud muutuvad üha rohkematele inimestele üle jõu käivaks.
Ka kinnisvara jaotuses on märgata muutusi. Euroopas elab umbes 70% inimestest oma kodus ja 30% üüripinnal. Eestis on see suhe seni olnud veelgi tugevamalt omandi kasuks, kuid trend liigub selgelt üürituru kasvu suunas.
Eluasemekriisi tagajärjed
Kriisi süvenemisest annab tunnistust veel noorte hilisem kodust välja kolimine ning äärmusliku näitena ka kodutute arvu kasv. Kriisi võimendavad süsteemsed probleemid on mitmetahulised: ehitusmahud vähenevad, ehitusmaterjalide hinnad ja intressid tõusevad, keskustes hoonestatavat maad napib, regulatsioonid on keerulised ja riiklikke lahendusi ei paista.
Koduostjate arv on selgelt vähenenud ja elukondlikust kinnisvarast on saanud piiratud ressurss. Samal ajal on kasvanud elukondliku kinnisvara atraktiivsus investeerimisobjektina, mis muudab olukorra veelgi keerulisemaks.
Mida teha?
Võib arvata, et liikmesriigid hakkavad kohandama ka riigisiseseid regulatsioone, et suunata ja maksustada lühiajalist renditurgu. See on üks esimesi valdkondi, mida kriisi leevendamiseks reguleeritakse. Samas tuleks hoiduda tagajärgedega võitlemisel ülereguleerimisest. Energiakriisi näitel – oleme pidanud viimase kahe aasta jooksul muutma elektrituruseadust 17 korda. Sama risk on eluasemekriisiga – kui ei sekkuta ennetavalt, jääb hiljem üle ainult reageerida ja piirata.
Kriis ei ole kuskil kaugel. See on siin ja praegu ning nõuab lahenduste leidmist. See ei ole üksnes kinnisvaraturu, vaid kogu ühiskonna võimaluste ja sotsiaalse sidususe küsimus. →
