Õnne ja õnneliku elu mõiste üle on arutletud aastatuhandeid, sama kaua on inimesed otsinud ka õnne valemit. Seni edutult. Pole leitud ei õnne ega valemit selle tuvastamiseks. Aga lootus sureb viimasena.
Ehk on õnne ja õnnelikuks olemise üks tunnuseid, et ei pea kella vaatama? Järelikult pole kuskile kiiret, aega mõnusalt tiksuda küll. Kindlasti võib ka nii mõelda. „Õnnelikud kella ei vaata“ – selliste sõnadega kuulsin esimest korda õnne defineerimist Vene kroonus aega teenides. Sinna see sobis – kuhu oli sõduril kiiret? Midagi ei teinud, teenistusaeg ikka jooksis. Ainult kas sõdur sellisest nürist ajakulutamisest õnnelik oli, selles julgen kahelda.
Õnn ei peitu rahas
Et oleks mingigi ühine määratlus õnne jaoks, otsustas ÜRO peaassamblee nimetada 2012. aastal 20. märtsi rahvusvaheliseks õnnepäevaks ja avaldada sel päeval õnneraporti – The World Happiness Report. Nii et seda õnnealast pingerida on tehtud juba tosin aastat. Raport reastab ligi 150 maailma riiki õnnelikkuse järgi pingeritta.
Õnnelikkuse mõõtmiseks kasutatakse kuut olulisemat tegurit: elatustase, sotsiaalne tugi, tervelt elatud eluaastate arv, vabadus teha elus valikuid, heldus ja korruptsioon. Kuigi ÜRO õnneraportid põhinevad väga erinevatel andmetel, on kõige olulisem allikas alati olnud uuringufirma Gallup poolt läbiviidud küsitlus sadade tuhandete inimestega erinevates riikides, kus inimestel tuleb ise enda rahulolu hinnata.
Õnnetabeli tipus domineerivad enamasti Euroopa riigid. Juba seitsmendat aastat järjest valiti maailma kõige õnnelikumaks riigiks Soome. Soomele järgnesid sel aastal Taani, Island, Rootsi, Iisrael, Holland, Norra, Luxembourg, Šveits, Austraalia. Nii et valdavalt on eesotsalised Euroopa Põhjamaad. Ja nende hulgas pole ühtki suurriiki – ei USA-d, Hiinat ega kummalisel kombel ka Saksamaad, kes varasemalt on ikka esirinnas olnud.
Kui soomlased hindavad oma rahulolu 10 palli skaalal hindega 8, siis eestlaste rahulolu indeks jääb 6 lähedale ehk nagu me ise armas-tame öelda: „pole paha“.
Maailma 10 kõige õnnetumat riiki on aga Zambia, Esvatani (endise nimega Svaasimaa), Malawi, Botswana, Zimbabwe, Kongo, Sierra Leone, Lesotho, Liibanon ja viimasena Afganistan.
Nii et võib teha järelduse: kuigi öeldakse, et õnn ei peitu rahas, siis üldiselt elatakse õnnelikumalt riikides, mis on jõukamad ja kus on vähem sotsiaalset ebavõrdsust. Hinnatakse vabadust, turvalisust, usaldust ja ausust. Ka heaoluriikides ei suuda kõik ühiskonna liikmed olla võrdselt edukad ja muutustega kaasas käia, kuid nendes riikides tagatakse ka nõrgematele ja vähem edukatele elustandard, mis võimaldab inimväärselt ära elada. See teadmine annab inimestele turvatunde ja julguse elust rõõmu tunda. Õnnetundelt kõige tagumised riigid on kas kõige vaesemad või pingekolletes paiknevad maad. Nii et seegi järeldus – õnn ei peitu rahas – ei taha paika pidada. Raha ja õnne vahel on tugev side. Jõukus tagab ka muud hüved, mida ÜRO oma uuringus arvesse võtab: vabaduse, turvatunde, reeglina ka parema tervise.
Mõned anomaaliad
Võiks arvata, et Ukraina, kus käib aktiivne sõjategevus, on päris edetabeli lõpus. Afganistani või Süüriaga ühel pulgal. Ukraina on 105. kohal. Ju tõstab kohutavatele oludele vaatamata ukrainlaste enesetunnet – ei taha sõjas olevate inimeste puhul kasutada sõna „õnnetunnet“ – ühine eesmärk, mille nimel pingutatakse. Võideldakse. Ja ka ohverdatakse.
Venemaa aga, kus valimised toimusid paar päeva enne ÜRO õnneraporti avaldamist, hääletas Venemaa keskvalimiskomisjoni andmetel Putini poolt 87,34% valijatest, samas on õnneraporti andmetel venelased õnnelikkuselt maailmas 72. kohal. Kindlasti suudavad Kremli politoloogid veenvalt ära põhjendada, kuidas rahvas, kellel on nii üks ja selge siht silme ees, õnnelikkuse edetabelis üsna keskpärast kohta hoiab.
Kui soomlaste seas on üldine õnnelikkuse tase püsinud stabiilselt väga kõrge, on riik ajalooliselt pidanud rinda pistma ka Euroopa lõikes kõrge enesetappude arvuga. „Seda näilist paradoksi, et õnnelikes maades on kõrge enesetappude tase, märgati juba ammu. Tegelikult mingit vastuolu pole. Enesetappe sooritab vaid väga väike hulk end lootusetult tundvaid inimesi. Üks enesetappude põhjus võib seisneda aga selles, et kui üldine sotsiaalne norm olla õnnelik on kõrge, siis võib selle täitmine olla inimesele ületamatult raske,” selgitas Tartu ülikooli psühholoogia osakonna juhataja Jüri Allik Eesti rahvusringhäälingu uudisteportaalile. Tema sõnul on ka näha, kuidas Baltimaades on iga uus põlvkond oma eluga rohkem rahul ja õnnelikum, liikudes nii järjest lähemale Põhjamaadele.
Kui soomlased hindavad oma rahulolu 10 palli skaalal hindega 8, siis eestlaste rahulolu indeks jääb 6 lähedale ehk nagu me ise armastame öelda: „pole paha“. Võrreldes eelmise aastaga on Eesti siiski edetabelis kolm kohta langenud ja paigutub nüüd 34. kohale. Samas ei saa unustada, et Eesti oli 2013. aastal maailma õnnelikkuse raporti andmetel 130 riigi seas alles 72. kohal. Nii et meie tõus selles pingereas on olnud muljetavaldav.
