95% kõikidest jäätmetest on erinevatele ettevõtetele tooraine ja tuluallikas, kuid sorteerimise ja veoteenuse eest maksab tarbija. Jäätmemajanduse arendamine on seadusejärgselt omavalitsuse kohustus, kuid raha selleks riik ei eralda.
Põhiprobleem peitub Harjumaa ühisteenuste keskuse tegevjuhi Tõnu Tuppitsa sõnul segamini kogutud jäätmete raskendatud sorteerimises: liiga palju erinevaid materjale on üksteisega segunenud ja tihti märgunud. “Väikeses koguses jäätmete üleandmine töötlejale nõuab kulutusi logistikale, transpordile, kliendiga suhtlemisele ning loomulikult suurt investeeringukulu näiteks jäätmete põletuslahendusele. Sellepärast on ja jääb Tuppitsa arvates segaolmejäätmete äraandmine pigem leibkonna kulu kui tulu poolele.
Tallinna keskkonnaameti heakorra ja jäätmehoolde osakonna juhataja Kristjan Mark taunib, et täna võib vaba turu piirkondades olla liigiti kogutud biojäätmete äraandmine kaks korda kallim. “Selline liigiti kogumise eest karistamine tuleb lõpetada. Tallinn püüab seda teha läbi Tallinna Jäätmekeskuse, muutes liigiti kogutud jäätmete veo odavamaks.”
Õigusruumis vaakum
Jäätmete liigiti kogumise ja taaskasutusse suunamise vastutus on omavalitsusel. Riik seda nõuab, kuid ei toeta sellega tekkivate jooksvate kulutuste kandmist. “Ainus, millele omavalitsused on loota saanud, on investeeringute tegemiseks vajalikud toetused keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu,” räägib Tuppits ning lisab, et omavalitsustel pole mõtet investeerida, kui pole teada, millistest allikatest kaetakse investeeringute haldamisega seotud jooksvad kulud. “Näiteks ehitatakse küll jäätmejaam, kuid inimeste palkamiseks, seadmete ja hoonete korrashoidmiseks peaks raha leidma eelarvest,” selgitab Tuppits.
Täna kasutavad omavalitsused Tuppitsa sõnul jäätmejaamade haldamiseks vahendeid, mida õnnestub muude tegevuste kulutustelt kokku hoida. “Kuigi ei tohiks, jäetakse mõni tee hooldamata, hoitakse kokku koolitoidult või sotsiaalhoolduselt.”
Saastetasust “tulu”
Ainus omavalitsuste eelarvetesse laekuv tulu on olmejäätmete prügilasse ladestamisest saadav saastetasu.
Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna nõuniku Kaili Kuuse sõnul läheb riigieelarvesse 25% 2009. aasta saastetasu määra järgi makstud olmejäätmete saastetasust. “Ülejäänud 75% läheb kohaliku omavalitsuse eelarvesse jäätmehoolduse arendamiseks,” räägib Kuuse.
Kuna jäätmeid paremate tehnoloogiate olemasolu tõttu enam prügilasse ei panda, näeb Tuppits siin paradoksi. “Kui alla 5% kogu jäätmetekkest läheb prügilatesse, on saastetasu laekumisi omavalitsustel ehk mõnisada eurot igal aastal.” Sellega riigi poolt korraldatud tugi jäätmemajanduse korraldamiseks ka lõpeb.
Kuna Eestis “saastaja maksab” põhimõttel jäätmekäitluse rahastamine suuremalt jaolt ei toimi, loodetakse, et eraettevõtete vaheline konkurents tagab jäätmetele soodsamad vastuvõtuhinnad.
“Vaid mõned omavalitsused Eestis suudavad öelda, millised jäätmed ja kuhu ümbertöötlemiseks viiakse,” sõnab Tuppits ja lisab, et on tavapärane, et omavalitsused lähevad kergema vastupanu teed ja jätavad otsustamise, kuhu jäätmed viia ja mida nendega täpselt teha, jäätmeveoettevõtetele, kes oskavad hästi lobitööd teha.
Pant või maks?
Kuidas motiveerida inimesi prügi liigiti koguma ja taaskasutusse suunama? Variantideks on pandisüsteemi kehtestamine kogu taarale või jäätmemaks. “Pandisüsteemiga hõlmatud jäätmeliikide tagasikogumise efektiivsus on väga suur. Kindlasti ei oleks võimatu haarata pandisüsteemiga ka muu taara kui ainult karastusjoogid ja lahja alkohol,” ütleb Tuppits. Jäätmemaksu kehtestamine on segaolemjäätmetele eeldab tema sõnul aga suuremat teenustasu, mis sisaldaks ka kohalike omavalitsuste jäätmekorralduskulutusi .
“Süsteemi laiendamine eeldab poliitilist otsust ja tahet, samuti peab olema tõenäoliselt põhjendatud vajadus vastava materjalivoo suuremaks tagasikorjamiseks kui muud alternatiivid – näiteks tootjavastutus ei ole andnud tulemusi,” sõnab Tuppits. Praegu nähtavasti need annavad tulemusi.
Tuppitsa arvates on riik omavalitsused n-ö kahvlisse pannud. “Seadustega nõuab riik omavalitsustelt jäätmemajanduse korraldamist, aga raha selleks ei anna.” Omavalitsused on mehe sõnul Eestis riigiga opositsioonis, sest viimane kuulab ettevõtjaid palju terasemalt kui omavalitsusi. “Tundub, et viimasel ajal on eraettevõtjate huvid “vaba turu ja konkurentsi” nimel tõstetud kõrgemale kui omavalitsuste võimalus oma kohustusi seaduse ees täita,” ütleb Tuppits.