Eesti ettevõtted on lisaks omavahenditele ja pangalaenudele suutnud aastakümne jooksul edukalt kaasata välisinvestoreid, mis on andnud tublisti hoogu majanduse ja inimeste elujärje edenemisele.
Vaadates mitteresidentide osalust Eesti ettevõtluses, siis on see endiselt kõrgemaid Euroopas. Paraku on maailmas viimastel aastatel juhtunud palju, mis võib Eesti atraktiivsust välisinvestorite silmis mõjutada. Sõda idapiiri taga ja geopoliitiliste jõujoonte raputus nõuavad nii Eestilt kui ka tervelt Euroopalt uusi lahendusi, et toime tulla muutunud globaalsete majandussuhete ja julgeolekuohtudega. Lähiaastatel muutuvad paljud tarneahelad Euroopa uusi vajadusi silmas pidades. See puudutab ka julgeolekuga seotud lahendusi, mille puhul on regionaalne usaldusväärne tarneahel eriti oluline. Eelnev tähendab võimalust Eesti majandusele ja ettevõtetele, aga paneb ühtlasi ka proovile Eesti atraktiivsuse investeeringute sihtriigina. Parema positsiooni saavutamiseks tuleks kiiresti edasi liikuda Eesti konkurentsivõime peamiste kitsaskohtadega, mis on kaardistatud Riigikogu majanduskomisjoni poolt ellu kutsutud konkurentsivõime eksperdikogu poolt. Kvalifitseeritud tööjõu puudus, digitaliseerimise ja automatiseerimise madal tase ning teiste riikidega võrreldes kallimad laenud – need on meie nõrgad kohad.
Hirm raha paigutada
See, kas ja kui palju välisriikidest Eestisse investeeringuteks raha jõuab, sõltub sellest, kui usaldusväärseks peetakse siinset majandusruumi ja kui hästi arvatakse seda kõikvõimalikele muutustele ja ohtudele vastu pidavat. Selle kõrval ei ole vähem tähtis laiem vaade, st milline on Eesti konkurentsivõime teiste riikidega võrreldes. Arvesse lähevad mitmesugused tegurid alates geograafilisest asukohast, tööjõu maksumusest ja kättesaadavusest, taristust ning energiahinnast kuni õigusraamistikuni välja. Näiteks tuuakse Eesti puhul alatasa välja meie panktoriõigust, mida nähakse märkimisväärse investeeringuid takistava asjaoluna. Ettevõtlus kätkeb endas riske ja kui investoritel on õigusaktidest tulenevalt väga vähe lootust äri ebaõnnestumise korral pankrotipesast midagi tagasi saada, vähendab see arusaadavalt soovi Eestisse raha paigutada.
Isegi kui viimastel aastatel on välisinvestorite tegevus Eestis olnud mõnevõrra loium, ei paista, et siit ollakse massiliselt lahkumas. On tõsi, et välisomanduses ettevõtteid on müüdud ja omakapitali vähendatud, aga see on toimunud varasemate aastatega sarnases ulatuses.
Investorite meelestatust Eesti suhtes on võimalik hinnata mitmest vaatenurgast. Üks tundlikumaid indikaatoreid investorite usalduse kohta on aktsiaturg: raha pageb kohast, kus sel pole enam turvaline, ja kuna varem võetud aktsiapositsioonide likvideerimine on kõigest hiirekliki kaugusel, võib see toimuda vägagi kärmelt. Kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu, raputas see kohe ka maailma aktsiaturge. Ebakindlus pani investoreid vahetama aktsiaid turvalisemate varaklasside vastu. Börsid värvusid punaseks, erandiks polnud ka Eesti ettevõtete aktsiad. Tähelepanuväärne oli aga see, et Tallinna börsiindeksi kukkumine polnud suurem kui maailma tähtsamatel turgudel. Sellest võis järeldada, et meie maanurka ei tabanud suurem usalduse kadu kui teisi majanduspiirkondi. Samas tuleb tõdeda, et Tallinna börsil annavad tooni pigem kodumaised investorid, mistõttu ei paku toona juhtunu piisavalt head pilti sellest, mida arvati Eestist mujal maailmas.
Otseinvesteeringud ei kipu arenenud majandusse
Välismaiste otseinvesteeringute maht Eestis on sel sajandil pidevalt suurenenud. Samas paistab silma, et uute investeeringute sissevool on võrreldes majanduse üldmahuga liikunud kahanevas suunas. See on ootuspärane areng, sest piiritaguste investorite aktiivsem kaasamine toimub tavaliselt ajal, kui majandus on veel noor ning ambitsiooni ja ruumi kasvuks küllaga, aga kapitali napib. Majanduse küpsedes see vahekord muutub. Selle üheks põhjuseks on üldine seaduspära, mille kohaselt riigi sissetulekutaseme tõusuga kaasneb majanduskasvu aeglustumine. Seda selgitab lihtne ja üsna universaalne tõsiasi — mida lähemale jõutakse absoluutsele tipule, seda suurema vaevaga tuleb iga järgmine edusamm. See kehtib eri valdkondades, spordist majanduseni. Eesti ei ole elatustasemelt veel kaugeltki Euroopa tippude seas, aga kindlasti mitte ka enam selline verisulis ja kasvujanune riik nagu 90ndatel, mil meie sissetulek inimese kohta oli alla 20% Euroopa Liidu riikide keskmisest. Toona oli Eesti majanduse kasvupotentsiaal hinnanguliselt 6–7% aastas, praeguseks on sellest järele jäänud parimal juhul kolmandik. Aeglasem kasv tähendab väiksemat tootlust ja kasumilootust ning loomulikult on see väliskapitalile vähem ligimeelitav. Õnneks on siiski ka selliseid valdkondi ja ettevõtteid, mis on majanduskasvu aeglustumise suhtes täiesti või peaaegu immuunsed ning suudavad praegusteski tingimustes Eestis äri- ja kasumipotentsiaali näha.
Isegi kui viimastel aastatel on välisinvestorite tegevus Eestis olnud mõnevõrra loium, ei paista, et siit ollakse massiliselt lahkumas. On tõsi, et välisomanduses ettevõtteid on müüdud ja omakapitali vähendatud, aga see on toimunud varasemate aastatega sarnases ulatuses. Kuigi ei saa välistada, et osa neist tehingutest on seotud Eesti geograafilise asukoha ja sellest tuleneva suurenenud ohutundega, pole suures plaanis sellel märkimisväärset mõju olnud. See aga ei tähenda kaugeltki, et investorite hoiakut miski ei kõiguta. Nõnda jättis möödunud aasta investeerimisaktiivsusele silmnähtava jälje julgeolekumaksu kehtestamine.
Meie maksusüsteem ei anna kindlust
Eesti maksusüsteem on aastakümnete jooksul soosinud välisinvesteeringute mahu kasvu, kuna kasumit on maksustatud üksnes selle väljavõtmisel. See on julgustanud Eestis teenitud tulu pigem ettevõttesse jätma ja reinvesteerima äritegevuse laiendamisse. Julgeolekumaksu seadusega kehtestatud maksukohustus äriühingute kogukasumile, sh reinvesteeritud tulule, tingis tähelepanuväärse muutuse investorite käitumises. Välisomandis olevatest mittefinantsettevõtetest võeti dividendidena välja umbes 1,3 miljardit eurot ja varasema tulu reinvesteerimine kahanes kolinal. Nüüd, mil koalitsioon on uuendatud koalitsioonileppesse kirjutanud sisse kasumimaksust loobumise, tunnevad ilmselt ka investorid olukorra leevenemist ning Eesti võib ehk ka edaspidi troonida Tax Foundationi koostatava maksusüsteemide pingerea tipus. Samas võib arvata, et investorite kindlustunne ei taastu täielikult, sest viimaste aastate kogemus on vähendanud usaldust maksusüsteemi stabiilsuse vastu, aga just stabiilsust on ettevõtetel tulevikuplaanide tegemisel hädasti vaja.