Paides augusti keskel toimunud arvamusfestivali vestluses „Milliseid inimesi Eesti vajab?“ tõstatas statistikaamet küsimuse, milliseid inimesi me oma riigis rahvastiku vähenemise tingimustes enim vajame. Osalejad leidsid, et me vajame kõiki inimesi.

Värske prognoos aastani 2085 ütleb, et meie rahvastik vananeb, loomulik iive on negatiivne, tööealiste osakaal langeb ja 60 aasta pärast on Eesti rahvaarv langenud 1,37 miljonilt 1,2 miljonini. See pani statistikaameti peadirektori asetäitja Liina Osila arvamusfestivalil küsima, millist riiki ja milliste inimestega me üles ehitame.

2023. aastal sündis 10 949 inimest ja suri 16 002. „Sündide arv on praegu Eestis ajalooliselt madal ja meie rahvaarv kasvab vaid tänu sisserändele. Pooled sisserännanutest tulid mullu Ukrainast,“ ütles Osila. Oodatav eluiga sünnimomendil on küll läbi aegade kõrgeim ehk 79 aastat, ent tervena elatud aastate arv väheneb. 2023. aasta andmete põhjal elame tervena vaid 58 aastat. Tööealiseid inimesi on meil 61%, vanemaealisi ehk alates 65-aastaseid 20% ning alaealised moodustavad elanikkonnast 19%. Tööealiste inimeste hulk on langustrendis.

Rahvastiku vananemine viib omakorda selleni, et suureneb koormus sotsiaal- ja tervishoiusüsteemile, tööandjatele ning töötajatele, kelle maksudest me riiklikke teenuseid rahastame.

Elukeskkond fookusesse

Tartu Ülikooli emeriitprofessori Marju Lauristini sõnul on küsimus, milliseid inimesi me vajame – imelik, sest küsimuse teine pool oleks, milliseid inimesi me ei vaja. „Me saa öelda, kui inimene on siia sündinud, et me ei vaja teda,“ ütles tunnustatud sotsiaalteadlane. „Sedavõrd väikses riigis, nagu Eesti, on iga inimene väärtuslik ja vajalik. Kui meid on vähe ja järjest vähem, siis üle ei tohiks küll kedagi jääda.“

Tema sõnul võime ju tahta, et inimesed oleksid targad, rõõmsad, empaatilised, teotahtelised –  aga see pole sünnipärane. Seega on küsimus pigem selles, millist keskkonda me vajame, et kõik saaksid vastavalt oma võimetele ühiskonnale võimalikult parimat väärtust luua.

„Kõik tahame, et oleksime targad, aga tarkus on suhteline. Igaühel peaks olema võimalik tunda ennast targana. Et ei oleks jaotust, et ühed on targad ja teised imegu käppa. On neid, kes on sündinud rõõmsameelsed, teised kurvameelsed, aga neilgi peaks olema võimalus tunda end rõõmsameelselt. Peab vältima olukordi, kus inimesel tekib alaväärsustunne,“ rõhutas Lauristin.

Lisandväärtused versus väärtused

Puidutööstusettevõtte Tarmeko juht Jaak Nigul ütles, peame mõtlema, palju inimesi üldse lisandväärtust loob, kuid statistikaameti andmetest on seda raske leida. Lisandväärtuse loomist on aga majanduskasvuks vaja.

Ta meenutas, kuidas Marju Lauristin temalt ühel varasemal arutelul küsis, kas tema polegi loonud 30 aastaga ülikoolis väärtust. „Vastasin, et loomulikult olete. Aga see pole lisandväärtus, mida saaks lisaeelarves rahaliselt ümber jagada. Meil läheb järjest rohkem inimesi looma väärtusi. See on probleem, sest kui väärtuste ja lisandväärtuse loomise suhe läheb paigast ära, siis jõuamegi olukorda, kus oleme praegu, ja meil isegi ei paista, kuidas me sellest välja tuleme,“ ütles Ott Oja..

Nigul tõi näiteks, et luges „õudusega“, kuidas tänavu lõpetas 60 tudengit Balti filmikolledži cum laude. „Kuhu nad siis lähevad, kas kõik fondi raha nõudma? Selles meie häda ongi, et on liiga vähe inimesi, kes looksid lisandväärtust,“ ütles Nigul, lisades, et vajame rohkem inimesi ebapopulaarsematesse valdkondadesse, nagu nt tööstus.

Talle oponeeris Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni VATEK tegevjuht Ott Oja, kes on ise Balti filmikolledži lõpetanud. „Väga suur hulk raha tuleb filmiproduktsioonidega sisse, pluss catering ja ehitusvaldkond saavad tööd. Üle kahe aasta võetakse vastu 40 inimest, kuid režissööre on neist vaid kuus, ülejäänud on küll loomingulised, aga oskuste-inimesed,“ selgitas Oja.

Marju Lauristin avaldas lootust, et kümne aasta pärast võivad filmikolledži kuldmedaliga lõpetajad luua Eestile lisandväärtust kümneid kordi rohkem kui nt toolide tegijad.

Haridus on juurküsimus

Panelistid olid üksmeelel, et ülikooli ja karjääriredeli astmete kõrval peaksime vaatama ka põhihariduse poole ning küsima, kas meil on seal kõik korras. „Põhiharidus peaks looma aluse, kuhu inimene suundub ja kelleks ta saab,“ rõhutas Lauristin ja nentis, et tänases süsteemis ei anna haridus piisavat valmisolekut ja oskuseid tööeluks.

Üldhariduse siht võiks olla see, et inimene soovib aina edasi õppida, areneda ja kohaneda. „Hea vaimse tervise tagab kohanemisvõimelisus ja võimalus enda võimeid realiseerida,“ ütles Ott Oja.

Jaak Niguli sõnul teevad talle muret signaalid, nagu poleks kehalist kasvatust enam vaja, liikumistundidest piisab. „Kui pole enam vaja sundida kedagi kätekõverdusi tegema, kas me siis nii kasvatame tervelt elatuid aastaid? Ma olen 63-aastane. Teen igal hommikul 50–100 kätekõverdust. Miks me ühiskonda pehmostame?“ küsis Nigul, avaldades arvamust, et paljud noored on kehaliselt nõrgad.

„Seega on küsimus pigem selles, millist keskkonda me vajame, et kõik saaksid vastavalt oma võimetele ühiskonnale võimalikult parimat väärtust luua.“
Marju Lauristin

Ott Oja märkis, et eesmärgiks ei ole see, et laps liiguks ainult kehalise kasvatuse tunnis, vaid kogu aeg – ehk harjumuse kujundamine. „Seda harjumust ei kujunda hinnete peale lõuatõmmete tegemine,“ lausus Nigul.

Pikem eluiga pole koormus

Lauristin tõdes, et tõepoolest ei tahagi kõik ülikooli minna ja midagi imelikku siin pole, vaja on erinevate elualade inimesi. „Probleem on, et põhikool ei valmistaks ette noori, kes jäävad töötuks, lihtsalt mitte midagi tegema,“ kõneles Lauristin.

Teiselt poolt rõhutas ta, et ka kasvava elueaga tuleb ka vanemaid inimesi paremini rakendada. „Inimesel võivad olla kõiksugu kliinilised vaevused, aga kui suudab rõõmsalt toimetada, siis ta elab tervelt. Tööiga pole looduslik,“ ütles Lauristin. „Mina peaks juba ammu olema vanur, kes on ühiskonnale ilge koorem. Sain juba 19 aastat tagasi kutse, et tulgu ma töölepingut lõpetama – ma olevat ju vana. Ma olin siis 65!“

Üks keskseid küsimusi on tema sõnul see, kuidas hoida inimesi tööturul nii, et nad ei põleks läbi ja jaksaksid rõõmsalt tööd teha.

Bolt Estonia esindaja immigratsiooni ja relokatsiooni juhi Liis Valdsalu sõnul peame lisaks toetavale ja jätkusuutlikule hariduspoliitikale olema kahaneva iibe tõttu avatud ka välistööjõule. „Et lisandväärtust luua, peab mingi protsent immigratsiooni jääma. Paljudes ametikohtades on vaja rahvusvahelist mõõdet, kogemust ja mitmekesisust, mida me ise Eestis üksi luua ei suuda,” kõneles Valdsalu.

Väljakutseks jääb: kuidas inimesi hoida, et nad saaksid siin oma potentsiaali rakendada, olles seejuures targad, rõõmsad ja empaatilised. Eks ole õnnelik inimene ju tugeva riigi alustala.  →