Juunis toimus Jõelähtme vallas Neeme külas ümaralud, kus arutati Jägala jõel asuva Linnamäe hüdroelektrijaama ja paisjärve tuleviku üle. Ümarlaual arutatu põhjal koostatud memorandumis tehakse riigile ettepanek säilitada paisjärv.
Täna on Eesti ühe suurema hüdroelektrijaama (HEJ) tulevik lahtine, sest keskkonnaamet nõuab kaladele läbipääsu rajamist. Lauale on jäänud kaks lahendust: kas lammutada elektrijaama tamm ja likvideerida sellega ka paisjärv või säilitada jõel töötav HEJ ja jätkata elektri tootmist.
Jõelähtme vald ja Eesti Energia on asjas ühel meelel: elektrijaam koos tammi ja paisjärvega peavad säilima. See aga tähendaks, et kaladele läbipääsu nõudmisest peaks loobuma ning arvama Jägala jõe välja riiklikust lõhejõgede nimekirjast.
Memorandumis märgitakse, et paisjärve säilitamiseks tuleks tunnistada Jägala jõe lõik Jägala joast kuni Linnamäe paisuni oluliselt muudetud veekoguks ja võtta see lõheliste jõgede nimistust välja ning lubada praeguses mahus elektrienergia tootmise jätkamist.
Oluline puhkekoht
Juunikuisel ümarlaual osalesid eri valdkondade eksperdid, riigi esindajad ja ametnikud, Jõelähtme valla, Eesti Energia ja kohalike elanike esindajad. Üks olulisi argumente, miks kogu kompleksi (HEJ, tamm ja paisjärv) peaks säilitama, on see, et tegu märkimisväärse turismi- ja puhkesihtkohaga, mis on vaatamisväärsusena võrdne Jägala joaga. Kuivõrd viimane valiti hiljuti ühe ameerikamaise ajakirja poolt Euroopa olulisemate turismisihtkohtade hulka, ei saa ka paisjärve puhkekohana alahinnata.
Kuid paisjärve tühjakslaskmine ei mõjutaks vaid puhkajate plaane. Nimelt on järv seal olnud juba 90 aastat ning selle kadumine mõjutaks tugevalt keskkonda. Küsimus on, kes ala ümberkujundamise ja korrashoidmise eest maksma hakkab. Memorandumis märgitakse, et ainuüksi allesjääva betoonist suurobjekti pidev hooldus on kallis ja käiks omavalitsusele üle jõu (elektrijaama rajatised kuuluvad Jõelähtme vallale, kes rendib neid Eesti Energiale – M.T.). „Samuti on oluline kogu ala hoida sellises kujus, et kohalikud elanikud, turistid ja kalamehed saaks ümbruskonda jätkuvalt külastada ning parim lahendus on säilitada 90 aasta jooksul välja kujunenud olukord,“ põhjendatakse memorandumis.
Tekstis rõhutatakse ka ala senise olukorra terviklikku säilitamise olulisust.
Inimene pole kala
Memorandumis ei nõustuta ka väitega, et paisu allalaskmine looks paugupealt lõhedele soodsad kudemistingimused. „Ebakindel on, kas soodsad tingimused üldse tekivad,“ märgitakse.
Jägalal kui lõhejõel on ka laiem tähendus. Tegu on kogu Läänemerd hõlmava projektiga, millega tahetakse taastada siinseid kriilise piirini langenud lõhepopulatsioone. Memorandumis leitakse, et Eestis on võimalik leida efektiivsemaid lahendusi, kui Linnamäe tammi lõhkumine. Märgitakse, et Eestis on suurema potentsiaaliga lõhejõgesid, kui seda on Jägala.
Ei pääseta üle ega ümber ka looduse ja inimese vastandamisest. Kuigi memorandumis leitakse, et arvestama peab nii looduse kui kaladega, tuleks samavõrd hinnata keskkonna ja inimeste huve. „Paisu avamise mõju tuleb hinnata laiemalt ning tuleb otsida ja leida tasakaal inimese ja keskkonna vahel,“ märgitakse tekstis.
Ümaralaua kokkuvõttes leitakse ka, et senist lõhe noorjärkude asustamist tammist allavoolu tuleb jätkata. Igal kevadel on Eesti Energia lasknud Jägala jõkke üle 5000 noorkala, kümne aastaga üle 70 000. „Kindlustunnet tegevuse õigsuse kohta annab ihtüloogidelt jõudnud tagasiside, et siirdatud kalad on ellu jäänud ja suurteks isenditeks kasvanud,“ märgitakse memorandumis.
