Kolumnist Ahto Lobjakas andis Arvamusfestivali avaarutelus “Olukorrast riigis” negatiivse hinnangu riigi regionaalarengule: “Mida suuremas linnas inimene on, seda väärtuslikum ta on.” Ka järgnevad arutelud regionaalarengust ei olnud midagi rõõmustavat.
Regionaalarengu arutelul “Eesti maaelu hääbumine ja elu koondumine linnadesse: kas paratamatu protsess?” (osalejad: geograafid Andres Rõigas, Mihkel Laan ja Jussi Jauhiainen ning endine ajakirjanik Sulev Valner) korrati lihtsat tõde: linnastumine ja maaelu hääbumine on paratamatud protsessid. “Maaelu hääbub ja siin ei ole mitte mingisugust lootust,” ütles Laan. Maailma elanikkonnast elab täna 50% linnades, aastaks 2050 prognoositakse 70%.
Maailmas kolib linnadesse igal nädalal Eesti elanike suurune kontingent – u 1,5 miljonit inimest – ja nii järgmised 20 aastat. “Eesti linnastumise protsent on isegi väiksem kui Põhjamaades. Põhjamaaks saamisel on meil veel arenguruumi,” ütles Valner. Kuid Valner, Rõigas ja ka Jauhiainen olid arvamusel, et linnastumine ei tähenda maaelu hääbumist: palju sõltub maal olijatest ja nende kvaliteedist, mitte tingimata nende kvantiteedist.
Muutunud maaelu
Maaelu vajab eluks suurt programmi. Viimane suur programm oli Nõukogude Liidu aeg. Selle puudumisel on põllumajanduses toimunud negatiivne areng. Viimase 20 aastaga on põllumajanduse, jahinduse ja metsanduse sektoris kadunud ära u 100 000 töökohta, mistõttu on paljud inimesed kolinud parematele jahimaadele linna. Valneri sõnul ei ole enam oodata sellist massliikumist, pigem tuleb järgmine liikumine maaelu kasuks.
Statistika ütleb, et Eesti rahvastik väheneb ja vananeb. See tähendab, et taristu ülevalhoidmine ja arendamine hakkab riigile varem või hiljem üle jõu käima. “Maapiirkonnas tuleb üles leida need vähesed elujõulisemad kohad,” sõnas Laan. Ei saa loota, et iga omavalitsus on sama heal järjel. See aga tähendab, et regionaalpoliitikal – regioonide ebavõrdsuste vähendamine – pole suurt mõtet.
Laan toob veel välja, et praeguste omavalitsuste reklaamid kutsuvad maale justkui neid inimesi, kes on eluraskustes: “On kaks uut sihtgruppi, kes maale tulevad. Ühed on sellised, kellel on sotsiaalselt keerulisem periood või muud probleemid (nt SMS laenud kaelas). On täiesti arvestav kontingent inimesi, kes tulevad maale “Tule maale” algatuste peale ja loodavad, et maal saab tasuta elada.” Sellise sihtgrupiga maa elu edasi ei lähe. Laane sõnul tuleks kutsuda rohkem teist sihtgruppi, mis on esimese vastand: haritud inimesi, kes on teadlikud erinevatest ökoloogilistest probleemidest ning on suutelised panustama ja arendama maaelu. Tulevikus peab hakkama iga vald enda eest võitlema. Ellu jäävad vaid tublimad ja aktiivsemad, kes suudavad ideid ellu viia.
Võti inimeste hoiakus
Arutelu osalejad leidsid, et ka ettevõtluses on küsimus pigem inimeste hoiakutes, mitte niivõrd riigipoliitikas. “Maaelu pidur ei ole bürokraatia. Küsimus on hoiakutes, ettevõtlikkuses, initsiatiivis. Me ei tegele õige probleemiga,” sõnas Laan. Ta teab näiteid omavalitsustest ja piirkondadest, kus hoiakute arendamisega on mindud lasteaia tasandile, rääkimata koolidest.
Keskkonnateadlane Kristjan Piirimäe tõi arutelus “Elu võimalikkusest maal” välja maaelu töösektori väljundid: “Maa töökohad on esmasektor: toidu varumine, materjalide varumine, tööstus ja turism.” Maaelu üheks jätkusuutlikuks teeks nähakse just väikeettevõtlust. Selle elujõuliseks näiteks on käsitööõlled ja -kommid. Nii arutlejad kui ka kuulajad olid seisukohal, et maal säilib elu tootmis- ja töötlemistööga. Inimesi on põllumajanduses vähe vaja, eelkõige on tähtis tootmine.
Ja jällegi, ettevõtluskeskkonda saavad luua aktiivsed ja teotahtelised inimesed. Tõukejõuna peavad siin mõjuma ka omavalitsusjuhid: “Palju on selliseid staatilisi omavalitsusjuhte ja juhtkondasid, kus on [vallaelule] ammu löödud käega,“ lisas Laan.
Kuulajad olid erinevate regionaalarengu arutelude suhtes pigem pessimistlikud. Ei loodeta mitte kellelegi ja üritatakse olla ühe jalaga linnas, teisega maal. Kõigi osalejate baaslootus on, et regioonielu ehk paraneb, aga otseseid lahenduskäike muutmaks maaelu kurssi ei ole kellelgi pakkuda.
