Üks kummaline kollase kabiiniga masin liigub Kose laululava taha jäävatel Pirita jõe künklikel kallastel. Oleks nagu traktor, aga ei ole ka – lindid all, aga ei lõgista raudsete roomikute lõginat. Ja alles siis, kui traktori moodi masin laululava esisele platsile jõuab, juht kabiinist välja ronides ennast ja masinat tutvustab, on selge sott, mille ja kellega tegu.
„Andrus Danilov, MTÜ Kose Suusa- ja Tervisespordi Klubi liige,“ ütleb sportliku olemisega mees. Lisades masina kohta: „See on nüüd Kose vallale kuuluv, aga Kose suusaklubi kasutuses olev Itaalias valmistatud kummiroomikutega spetsiaalne suusaradade sisseajamiseks ja korrashoiuks mõeldud liikur.“
Masinal on sahk ees, lumefrees taga ja sellest veel tagapool metallist plaadid, millega lumele suusajäljed sisse saab pressida. Kaks rada korraga. Nii et kui masin pehmest lumest üle sõidab, on suusarajad valmis. Pane või kohe suusad alla ja anna minna. Masina küljele on suurte kollaste tähtedega kirjutatud SNOW-RABBIT 3. Ehk maakeeli on selle aparaadi nimi Lumejänes 3.
Kuidas kõik algas?
Suusatatud on Kose kandis Pirita jõe künklikel nõlvadel aegade algusest. „Viimased paarkümmend aastat on suusatajate tarvis jõeäärsesse metsa ka rada sisse aetud. Esmalt buraaniga, siis ATV-ga. Nüüd on teist aastat Kose suusaklubi käsutuses moodsaim tehnika, mis praegu liikvel on. Ehk siis Lumejänes,“ kõneleb suusaklubi juhatuse liige Vevo Pikkoja.
„Ega me seda rajameistri töödki raha pärast tee, ikka fanaatik peab olema, uskuma, et su töö iseendale ja teistele rõõmu pakub.“
„Ka Eesti esindussuusastaadionil Tehvandil aetakse põhimõtteliselt samasuguse masinaga radu, ainult need on võimsamad, maksavad mitu korda rohkem,“ täpsustab Andrus Danilov. Kose valla Lumejänes maksis 87 840 eurot.
Suusaklubi ostis selle koostöös vallaga, ka Leaderi programmist saadi osa raha. „Muidu valla eelarvest klubi tegemisi ei toetata, aga seekord tehti erand,“ kõneleb Vevo Pikkoja. Suusaklubi toetavad spordihuvilised sponsorid.
Kose suusaklubi mehed Andrus Danilov (vasakul) ja Vevo Pikkoja uue rajamasinaga. Tagant on tulemas maratonimees Vello Pak. Fotod Ülo Russak Kui on talve ja lund, on ka Lumejänesel tegevust. „Kohe peale tuisku või lumesadu ajan raja uuesti sisse,“ ütleb Vevo Pikkoja, kes peale suusaklubi juhtimise peab veel pensionäri ametit. Kose laululava tagant algav rada on 3,5 kilomeetrit pikk, kaks kilomeetrit sellest on valgustatud.
„Sel aastal renoveerisime valgustuse,“ meenutab Andrus Danilov tehtut. Valla abil ja PRIA toel vahetati vanad kulukad hõõglambid leedlampide vastu. „Ja elektrikaabli, mis varem jooksis õhus, viisime maa alla. Nüüd on kindel, et ka tuuleiilidega langevad oksad kaablit ei lõhu,“ kinnitab Vevo Pikk-oja. Lambid süütab valgusrelee, nii ei jää õhtustele suusatajatele metsarajad kunagi pimedaks ega unustata lampe põlema.
Maratonimehed
Laululava tagant, sealt kust ennist masin tuli, rühib nüüd paaristõugetega mööda värskeid suusajälgi vibalik suusataja.
„Vello Pak, Kose elanik,“ tutvustab ta ennast kergelt hingeldades. „Vähemalt poolesaja suusamaratoni mees,“ teab Vevo Pikkoja suusatajat lähemalt. Sest ka rajameistrid ise on maratonimehed. Marcialonga on kaugeim paik, kus Andrus Danilov on maratoni sõitnud.
„Mina Itaalias suusatamas pole käinud, aga Rootsis on Vasaloppet küll läbi sõidetud,“ tunnistab Vevo Pikkoja. Kui palju koduseid Tartu maratone läbitud, seda ei oska kumbki mees kohe öelda. Igal juhul palju. „Kus seda maratonivormi veel parem treenida on, kui mitte kodustel radadel,“ kinnitab Vello Pak uuele suusaringile minnes. „Ega me seda rajameistri töödki raha pärast tee, ikka fanaatik peab olema, uskuma, et su töö iseendale ja teistele rõõmu pakub,“ on Andrus Danilov kindel. Rajameistritele ongi suuremaks rõõmuks see, kui nädalavahetustel laululava parkla autosid täis saab. Tulevad suusatajad kaugemaltki – nii Raasikult, Arukülast kui ka mujalt.
„Meil on ikka väga ilus loodus ja head rajad,“ ütleb Vevo Pikkoja.
Suusaklubi plaanid
Laululava teises, kirikupoolses servas, on kelgutamas kaks noormeest. „Aaron Kroon ja Kaur-Frederik Fuks,“ tutvustavad nad ennast, „kuuenda klassi poisid.“ Aaron ja Kaur-Frederik on kelgumäega rahul. „Ainult rohkem noori võiks mäel olla,“ arvab Aaron. „Oleks lõbusam,“ lisab Kaur-Frederik.
„Tahtsime kaasava eelarve projektiga teha kelguraja teisele poole jõge kirikumäe nõlvale. See oleks olnud ka alevikule lähemal,“ meenutab Vevo Pikkoja. Kahjuks ei saanud projekt vajalikke toetushääli.
Küll aga on suusaklubi meestel plaanis valada laululava esisele platsile uisuväljak. „See toob kindlasti inimesed, eriti noored kodust välja,“ on Andrus Danilov kindel.
„Ja suusaraja pikendame Kose-Uuemõisani, Oxforelli puhkebaasi välja,“ kinnitab Vevo Pikkoja. Siis tekib juba viie kilomeetri pikkune ring, saab ka suuremaid võistlusi teha. Kindlasti toob pikem ring ka rohkem inimesi suusarajale – väljas ju imeline talv.
MTÜ Kose Suusaklubi tänab
Ilma sponsorite toeta poleks suusaklubil võimalik tegutseda, suusaradasid rajada ega korras hoida. Abiks on olnud ettevõtja Eero Leetmaa ja tema juhitud AS K.U. Mell, Kalle Bormanni Radix Transport OÜ, samuti Kose Lions Klubi.
