„Maa on endiselt minu oma, aga kõik mis maa sees, see on nüüd riigi oma. Ja riigil on riigi õigus,“ teab Arvo Kukebal, kes oma kartulivagude vahel, ikka oma Laabi külas on juba seitsekümmend täis astunud.
Arvo Kukebal on viies põlv Kukepalusid, kes Müürisepa talus elab. Arvo Kukebali esiisad on peamiselt kiviraidumisega tegelenud – murdnud oma talumaadelt paasi ja siis lihvituna linna tänava- või ehituskivideks müünud. See oli ja on hea äri. Aga nüüd ajavad seda teised. Müürisepa talu asub Harku ja Saue valla piiril Laabi külas Tammi tee ääres. Kunagi võis siin vaba talupoja elu kiviäri ajamiseks üsnagi magus olla – maaomanik murdis kivi üles, mööda Tammi (siis raudteetammi) teed tuli susla, kivi laaditi peale ja sõit linna poole maa seest leitud raha järgi läks lahti.
Nii murti kivi kuni võim vahetus ja talud läksid. Siis hakkas kivimurdmise ja -töötlemisega tegelema nõukogude sõjavägi. Ja juba tööstuslikult – loodi sõjaväestatud kaevandamisettevõte KNI 469. Aga nagu Kukebali mehed, nii ka nõukogude sõjaväelased pidasid ühest reeglist kinni – ei läinud karjääriga elamutele liiga ligidale: vahele jäi turvatsoon. Kivi, olgu või hea kivi, jäi turvatsoonist välja kaevandamata.
„Paugutati siis küll kõvasti, kivi lõhates lasti ikka 5–6 ja rohkemgi tonni püssirohtu vastu taevast, muld ja lõhatud paekamakad lendasid mitmekümne meetri kõrgusele,“ meenutab Kukebal nõukogude aega. Ja peent kivitolmu, mis plahvatusest kauaks õhku hõljuma jäi.
Ajad muutusid jälle. Võitmatu Nõukogude armee oli sunnitud Eesti iseseisvuslaste surve all Laabi küla alt, nagu ka igalt poolt mujalt Eestist, taanduma. Enne seda tehti aga veel pettemanööver – KNI 469, veel hinges olev Ranna sovhoos ja Lenini-nimeline Saue sovhoos lõid ühise aktsiaseltsi AS Harku Karjäär. Aga selle aktsiaseltsi iga selliste aktsionäridega ei saanud olla pikk – sovhoosid lõpetasid pankrotiga. AS Harku Karjäär jätkab aga kaevandamist täie tervise juures. Veel enam – nüüd tahab ta oma kunagiste valduste arvel laieneda…
Elu Laabi külas
Arvo Kukebali kartulimaa asub ehk sadakond meetrit Tammi teest, otse karjääri serval. Seal kaevandab paasi ASi Harku Karjäär konkurent, osaühing Balti Kivi.
„Lubasid küll kaevandama asudes kümme meetrit turvatsooni jätta, aga otse minu talu piirini tulid välja,“ on linnarahva tarvis kartuleid kasvatav Arvo Kukebal nõutu.
Arvo Kukebal seisab kraavi serval, mis on raiutud vee ärajuhtimiseks. „Mis see lubadus suurte rahade juures ikka maksab. Võõrast ei võtnud, aga sentimeetritki oma kah võtmata ei jätnud,“ kommenteerib kaevandajate tegevust Harku eksvallavanem, aga volikogu liikmena vallal ikka silma peal hoidev Sulev Roos. Nüüd siis elataksegi Laabi külas nagu kaevandussaarel: põhja ehk Tallinna poolt piirab külasse jäänud viit majapidamist Harku karjäär oma vanade aherainemägede ja uute plahvatuste permanentse tolmupilvega, idast Balti Kivi karjäär, läänes on Talleggi kanalate tsoon ja lõunas ASist Harku Karjäär (endisest sõjaväestatud kaevandajast KNI 469) jäänud rekultiveerimata tühermaa, mis muutunud hiiglaslikuks prügimäeks, kus prahi ja aheraine hunnikute vahele jäävatel veesilmadel isegi valgetel luikedel lahedalt ruumi pesitsemiseks.
„Praegu on siin elu sõbralikum kui vanasti: lõhkamised enam ei häiri, tänapäeval lõhatakse suunatud laengutega. Natuke väristab, aga see pole hull. Siinsel elul pole muud häda kui karjäärist tulev tolm. Tolm tapab,“ ütleb viiendat põlve Laabi külas Müürisepa talus elav Arvo Kukebal.
Kuri kavalus
Ometigi on mees mures. Nagu on mures teisedki viis kinnistuomanikku Laabi külas. Nii mures, et mitu korda on koosolekut peetud, käidud Harku vallavalitsuses, kohtutud vallajuhtidega. Sest AS Harku Karjäär plaanib uusi alasid kasutusele võtta. Ja üks neist uutest kaevandamispiirkondadest on seesama kunagine puhvertsoon, mis jäi karjääri ja Laabi küla vahele, ulatudes otse Laabi küla alla.
„Sellel alal, mis kunagi kaevandamata jäi ja mis nüüd tahetakse kaevandamisele võtta, on uuringute kohaselt eriti kvaliteetne paekivi, pealegi maapinnale väga lähedal,“ teab uuringutest kõneleda Sulev Roos. „Sellepärast kaevandus otse küla alla laieneda tahabki.“
Kuidas suhtub aga keskkonnaamet, kes peab hoolitsema eluterve keskkonna eest, sellesse, et kaevandus inimestele otse ukse alla tuleb?
„Keskkonnaamet hindab alati lubade taotluste menetlemise käigus keskkonnamõju ja vajadusel seab loale piirangud või täiendavad tingimused, et tegevus oleks arendaja poolt teostatav, aga samas ei rikuks kohalike elanike elukeskkonda. Antud juhul algatati kavandatava tegevusega seoses keskkonnamõju hindamine (KMH). KMH aruandest lähtuvalt lisati loale täiendavad tingimused, mis arvestavad lähiümbruse tundlikke objekte ning nendele põhjustatavat mõju müra, maavõngete jms suhtes,“ kirjutas Harju Elule keskkonnaameti maapõuevarade büroo spetsialist Martin Nurme, lisades „Maavarade kaevandamise loa eelnõu“ , mis on allkirjastatud 7. märtsil 2017 keskkonnaameti maapõuebüroo juhataja Maria Karuse allkirjaga.
Selle dokumendi kohaselt on kaevandamisele tuleva maa pindala 9,94 hektarit, millele lisanduks teenindusmaa 20,44 hektarit. Välja tahetakse sealt kaevandada 820 000 kuupmeetrit ehituslubjakivi. Aastas plaanitakse väljakaevandada 103 000 kuupmeetrit. Nii et tööd jätkuks seal täpselt kaheksaks aastaks. Järelikult oleksid kaheksa aastat Laabi küla kohal tapvad tolmupilved, müriseksid masinad, väriseksid aknaklaasid. Kaevandamine toimuks 40 meetri kaugusel lähimast majast.
Rekultiveerimata jäänud endisel karjääriosal on üksikul veesilmal koha leidnud ka luiged. Seesama eelnõu näeb ette rea täiendavaid tingimusi asumi lähedal kaevandamisel. Nii ütleb punkt 5: tundlikele objektidele lähenedes vähendada lõhkelaengute massi lõhketöödest tuleneva võnkekiiruse vähendamiseks. Punkt 7 on veel karmim: elamu või ühiskasutusega hoone omaniku nõudel teostada lõhketöödest tulenevate maavõngete võnkekiiruse mõõtmine esimesel võimalusel alates nõude saamisest; punkt 8 aga kohustab kaevandajat rajama 4 meetri kõrguse müratõkkevalli karjääri läänepiirile.
Kõigist tõketest ja lisapiirangutest hoolimata kardab aga viiendat põlve paekarjääridega rinda pistnud Arvo Kukebal üht: „Neljakümne meetri kaugusel lõhkamistest ja mürisevatest masinatest ei suuda keegi elada. Kaevandus sööb küla ära.“
„Sest ka küla all on väärtuslikud paelademed,“ teab Sulev Roos uuringute tulemusi.
Õigus ja õiglus
25. mail arutas Laabi külaelanike muret ka Harku vallavolikogu – tuli võtta seisukoht karjääri laienemise eelnõu osas ja anda vastus keskkonnaametile. Volikogu liige Priit Kotkas juhtis tähelepanu sellele, et 85% Harku valla tööealisest elanikkonnast töötab Tallinnas, samas toimub 13 000 elanikuga valla liikumine pealinna peaasjalikult Rannamõisa-Klooga maanteel, mis on Eesti liiklustihedaim tee. Selle asemel, et tee Tammi tee 800 000 kuupmeetri pae pärast kasutamiskõlbmatuks muuta, peaks vald temale kuuluva Tammi tee rekonstrueerima. Nii säiliks ajalooline küla ja oleks Harku vallaelanikel normaalne ligipääs linnale.
Volikogu liige, endine vallavanem Sulev Roos täiendas teda: „Vallavanemana pakkusin Harku Karjäärile endise KNI 469 väljakaevandatud ja rekultiveerimata alasid teenindusmaaks. Nad keeldusid, nagu poleks neil endise kaevandajaga mingit seost. Maareformiga anti maa endistele omanikele tagasi, suur osa jäi riigimaaks. Enne kui Harku Karjäärile uus maatükk kaevandamiseks anda, tuleks vana korda teha, rekultiveerida!“
Ehk peaks riik oma maale parem peremees olema? Harku vallas on selleks võimalus olemas.
Anne Kaunissaar. KOMMENTAAR: Kuidas karjäär võtab kodu
Anne Kaunissaar, sündinud ja elanud terve elu Laabi külas, kõneleb siinsest elust nii: “Veel pool sajandit tagasi oli küla suur, siin oli oma 15 suitsu, inimesi oli palju. Siis hakkas karjäär kasvama, pidevalt käisid võimsad plahvatused, majade aknaklaasid klirisesid, seinad värisesid, tekkinud tolm kattis taeva. Pered müüsid odavalt oma kodud, lahkusid. Majade ja põldude asemele tuli karjäär. Ka kanalad võtsid mõne kodu.
Vene võimu ajal karjääri rajamine peatus minu majast ehk sada meetrit eemal, vahele jäeti turvatsoon. Nüüd tahab Eesti riik võtta aga selle, mille vene võim jättis. Karjäär on planeeritud täpselt minu kinnistu piirini ehk poolesaja meetri kaugusele majast. See tähendab, et kinnisvara hind langeb põhja, muutub olematuks. Siis ostab kaevandus meilt maa ära ja hakkab sellega raha teenima. See on nende mõte. Elanikud ei saa oma esiisade talu eest midagi, lahkuvad tühjade pihkudega.”
