Inimesed on juba selliselt loodud, et meil peavad olema jaanipäevad ja jõulud, sünnipäevad ja pulmad. Siis tullakse kokku ja süüakse-juuakse palju. See on juba meie alateadvuses, järgime oma kultuuriruumi esivanemate kombeid.
Tänapäeval on meil palju toitumisnõustajaid ja spetsialiste ning igaühel neist on omad suunitlused, omad nõuanded toitumiseks. Ka nendeks päevadeks, mil inimesed armastavad kollektiivselt “üle süüa“ ja “üle juua”. Selle pärast olen veendunud, et ühest reeglit ülesöömise vastu ei ole. Iga inimene on kohustatud ise ära õppima, kuidas ta ennast peale neid sööma- ja joomapidusid paremini tunda võiks.
Mina olen enda jaoks leidnud retsepti/d, mida julgen teistelegi soovitada, kuigi minu retsept on seotud diabeedi ja igapäevaste insuliinisüstidega. Ma ei hakka üldistusi tegema, aga ma seletaksin ära, mis moodi mina toitun.
Mida ma panen suhu?
Rõhutaksin veel kord – igaüks peab ise teadma, mis toidud talle sobivad ja mis mitte. Mina pean lugu lahustoitumisest. See tähendab, et kui söön liha, siis söön liha. Ja lihaga koos söön neid juur- ja puuvilju, mis ei sisalda tärklist. Näiteks kui teen sašlõkki, siis söön kõrvale värskest salatist, tomatist, kurgist, paprikast tehtud salatit. Sõnaga sobib kõik, mis kasvab mu aiamaal. Ka rukola ja lehtpeet ehk mangold on liha kõrvale väga hea. Salatisse panen midagi, mis minimeeriks soola kasutamise. Et vürts on tavaliselt lihas olemas – meie supermarketid ja lihatööstused on meistrid lihatoodete vürtsitamisel – siis vürtse lisan vähe.
Mind aitab õunaäädikas. Õunaäädiaks salatikastmena on minu jaoks väga kerge. See ei tähenda, et see kõigiga nii oleks. Ei soovita liha süüa koos kartuli, riisi ja muude selliste tugevate lisanditega – see on lahustoitumise põhireegel, valku (ja liha on valk) tuleb süüa süsivesikutest eraldi. Kartul on aga tärklis, süsivesik. Mina pean nendest reeglitest kinni. Nii võin ma ka jaaniõhtul süüa palju, ilma et mul tekiks täiskõhu tunnet.
Teine oluline retsept – liha ja arbuus ei käi kokku. Arbuus on omaette toit, täpselt samuti nagu melongi. Melonit ei sööda ka koos arbuusiga.
Magu pole prügikast
Tuleb kinni pidada aja raamidest. Kui inimesed tahavad istuda kaua-kaua lauas, ajades juttu ja süües näiteks sašlõkki, siis tuleb oodata vähemalt paar tundi, süüa muid asju. Anda organismile aega, et seedetrakt oma töö ära teeks. Magu ei ole prügikast, kuhu võib kõike igal ajal valimatult visata. Maole tuleb anda võimalus seedimiseks. Need, kes ahmivad toitu sisse, löövad piltlikult öeldes iseendale noaga kõhtu, rikkudes ära meie mikrobioomi.
Mikrobioom ehk siis meie organismis tegutsev bakterite kogum, on inimese üks tähtsamaid organeid, mille põhjalikum uurimine on alles algusjärgus. Kes on kokku puutunud aga näiteks Hiina meditsiiniga, see teab, et arst ei alusta ravimist mitte stetoskoobi või kraadiklaasiga, vaid küsimusega, mida patsient sööb, kui regulaarselt toitub jne. Inimene peab oma mikrobioomile olema nagu hea aednik.
Kui jood siis sööd
Mis puutub alkoholi, siis arvab tõenäoliselt enamik eestlasi, et jaanipäev ilma kangemata pole õige jaanipäev. Ka mina arvan seda. Aga iga inimene peab teadma oma piiri ja mitte ainult sotsiaalsest ehk käitumuslikust aspektist, vaid ka omaenda tervisele mõeldes. Teatavasti tekitab alkohol söögiisu, inimene hakkab alkoholi tarbides ka rohkem sööma.
Eriti peavad sellele mõtlema ülekaalulised. Ma ei kutsu kedagi alkoholist loobuma – see, mis praegu kauplustes alkoholi peites tehakse, on minu meelest nonsenss ja sulaselge rumalus – küll aga kutsun tervislikult käituma. Alkohol on antidepressant. Puhast alkoholi tarbides jääb lõpp-produktidena kehasse märksa vähem keemilisi ühendeid kui antidepressante süües, millest me ei tea, kuidas need organismile tulevikus mõjuvad. On rahvaid, kelle kultuuri hulka kuulub joomine. Ka eestlased kuuluvad nende hulka. Aga nii nagu me ei tohi oma organismi söömisega üle koormata, siis nii on ka joomisega.
Aga kordan veel – ma ei pretendeeri absoluutsele tõele.
Dr Adik Levin
toitumisnõustaja
