Veebiportaali Trading Economics andmeil oli inflatsiooni lagi Eestis selle aasta juulis rekordiline 22,8 protsenti, Euroopa Liidu kõrgeim. Seda tõusu juhtis toidukaupade (19,7 protsenti) ning eluasemekulude (68 protsenti) kallinemine, milles oli suur kaal energiahinna tõusul. Sellist hindade kallinemist pole alates riigi vabaks saamisest nähtud üle 20 aasta.
Foto: pixabay Kas sellel on tähtsust?
Inflatsioonil on tegelikult nii pluss- kui ka miinuspool. Majanduslikult on vaieldamatu, et sellega kaasneb lisakulu, nagu hinnasiltide vahetamine, pangateabe uuendamine, suurem raha võtmine pangaautomaatidest jm. See lisakulu, friktsioon, aeglustab majandust ja muudab seda ebaefektiivsemaks.
Positiivne on see, et kasvav inflatsioon kahandab laenude, mis ei ole inflatsiooniga seotud, tegelikku väärtust – nii et sellest saavad kasu laenuvõtjad, sealhulgas nii hüpoteegiomanikud, autoliisijad, eralaenuvõtjad kui ka valitsus (riigivõlakirjad).
Ka teised teenusepakkujad, nagu kontori- ja erapindade üürileandjad, ei pruugi olla inflatsiooniga seotud ja seega väheneb nende kasum, samal ajal kui nende kliendid sellest võidavad.
Valitsus võiks kehtestada kontroll-meetme, et piirata palgatõusu, mis tõkestaks inflatsiooni majandust stimuleeriva palga-tõusu tõttu (rohkem raha > rohkem kulutusi > suurem nõudlus > kõrgemad hinnad).
Inflatsiooni tõttu muutuvad kodumaised tooted kohalikule ja välismaisele tarbijale kallimaks, mis tähendab, et kohalik müük ja eksport langeb. Sageli tõusevad palgad ka inflatsioonist vähem ja pankade makstav intressimäär on inflatsioonist madalam, mis tähendab, et töötajad ja hoiustajad muutuvad suhteliselt vaesemaks.
Autode hindu vaadates näeme, et need on viimase aasta jooksul tunduvalt tõusnud. Pandeemiaga seotud tööjõukärbete ja piiratud tööaja tõttu toodetakse autosid nõutust vähem, mis tõstab hindu veelgi. Nõudlus on praegu tuline, kuid varsti ostab autosid üha vähem inimesi, kasum langeb, autofirmad vähendavad oma tööjõudu ja/või palgataset, kulutatakse vähem raha ja tarvis läheb veelgi vähem autosid, tekib nõiaring, mis viib majanduse langusse.
Majandusteadlaste tähelepaneku järgi on ehitusturu langus sageli laiema majanduslanguse eelmäng. Viimase paari kuu jooksul on kinnisvaraarendajad olnud sunnitud sisendkulude tõusu tõttu projekte peatama. Jätkuv hinnatõus ei toeta seda sugugi, kuna praegune tase on jõudnud maksimumini, mida ostjad tasuda suudavad. Kahtlemata mõjutab see kinnisvaranõudlust ja see kuulutab tõenäoliselt ehitusturu languse algust.
Üldiselt peetakse inflatsiooni inimeste ja majanduse jaoks negatiivseks. Mida saab valitsus teha, et Euroopa üht hullemat, Eesti inflatsiooni ja majanduslanguse survet leevendada?
Olukord on keeruline, sest inflatsioon on kõrge ja tõuseb, samal ajal võib hakata tekkima majanduslangus. Paljud meetmed inflatsiooni leevendamiseks nõudluse vähendamise või pakkumise suurendamise kaudu muudaks ka majanduslanguse sügavamaks ja taastumist stimuleerivad meetmed suurendaks inflatsioonisurvet. Peale selle on Eestil euroala liikmena piiratud võimalused inflatsiooni reguleerimiseks ja majanduse elavdamiseks, kuna mitmeid funktsioone kontrollib Euroopa. Näiteks on meil palju laene euriboriga seotud, mistõttu Eesti ei suuda kontrollida inimestelt ja ettevõtetelt võetavaid intressimäärasid.
Mida on võimalik teha?
Valitsus võiks kehtestada kontrollmeetme, et piirata palgatõusu, mis tõkestaks inflatsiooni majandust stimuleeriva palgatõusu tõttu (rohkem raha > rohkem kulutusi > suurem nõudlus > kõrgemad hinnad).
Samuti võiks valitsus vähendada raha kulutamist, mis piiraks nõudlust majanduses ja seega ka hinnatõusu.
Peale kõige võiks kehtestada meetmed, et otseselt hinnatõusu piirata.
Valitsuse plaan energiakulude kompenseerimiseks piirab tarbija makstud hinda, kuna osa sellest tasub valitsus. Kuid see ei aita inflatsiooni kuidagi vähendada, see lihtsalt kergendab inimeste olukorda, vähendades nende energiakulu. Ning tegelikult stimuleerib majandust, sest nii inimesed kui ka valitsus jätkavad raha kulutamist. Tegelikult suurendab see nõudlust ning inflatsiooni veelgi, mis muudab probleemi hullemaks.
Valitsusel on mõned võimalused, kuid kõik need meetmed on vastuolus valitsuse varasema poliitikaga, mis on olnud pigem turu vaba toimimine, mitte sekkumine. Siiski, energiahindadesse sekkumise ja Eestis viimase 20 aasta jooksul nähtud äärmuslike tõusude ja mõõnade ning sellega kaasneva sotsiaalse ja majandusliku ebastabiilsusega, mis on tingitud turule vaba voli andmisest, on ehk aeg valitsusel hakata mõistma, et turg üksi ei vii alati kõige kasulikuma tulemuseni.
