Eesti noortekoondises mängiv jalgpallur Kristan Stüff tegi kaks kuud trenni kas koduaias või kodusel Kiili staadionil. Õnneks polegi pärast eriolukorda ta vorm nii roostes, kui võis karta.

Mai eelviimasel nädalal andis Kristan Stüff intervjuu. Juttu oli nii vutist, kahekuulisest sunnitud mängupausist kui ka Eesti esindamisest noortekoondises.

Kuidas sattusite just jalgpalli juurde? Kas kohe Kiili vallas?

Alustasin lasteaias ning esimesse trenni viis ema. Seda lihtsalt proovimiseks. Nii väiksena veel ise enda soove ega huve ei teadnud seega olin nõus minema. Peale esimest trenni hakkas meeldima ning edaspidi oli täiesti minu initsiatiiv. Kooli minnes ütlesin kohe emale, et tahan kindlasti jalgpallitrenni minna ja nii sattusingi Tabasalu jalgpalliklubisse. Nimelt alustasin kooli Tabasalu ühisgümnaasiumis.

Kas olete harrastanud ka muid alasid ning miliste tulemustega?

Ja, samamoodi alustasin lasteaias kergejõustikuga ning jätkasin seda ka koolis kuni 6. klassini. Siis lõpetasin, sest jalgpalli- ja kergejõustiku trennide koormus muutus liiga suureks. Hakkasid tulema ülekoormusvigastused. Seega pidin ühe kasuks otsustama ning valisin jalgpalli. Käisin ka TV10 Olümpiastarti võistlustel, kuid mingeid muljetavaldavaid saavutusi kergejõustikus ei ole. Veel olen käinud pikamaaajooksuvõistlustel.

Klubina olete ikka tegev Tabasalus?

Siiamaani treenin Tabasalus, kus olen esimesest klassist saati olnud. 2016. aastal Kiili valda kolides teadsin, et klubi ei vaheta ning jäin Harku valda.

Kes on olnud treenerid ja eeskujud?

Kõige suurem eeskuju ning kõige rohkem mind mõjutanud treener on Risto Sarapik. Tema käe all treenima hakkasin juba esimeses klassis ning ta on ka nüüd, Tabasalu esindusmeeskonnas minu treener. Veel on mind klubi tasandil juhendanud Jüri Talu, Alan Arruda ja Marko Kristal. Ka noortekoondistes olen läbi käinud erinevate treenerite alt.

Mida tähendab Teile ja kogu JK Tabasalu meeskonnale enam kui kahekuuline sunnitud paus?

Eks see oli meile jalgpalli poolest raske aeg. Kõik meist tahtsid ju jalgpalli mängida ning kuna seda teha ei saanud siis igatsus selle järele oli väga suur. Meeskonnasisesed suhted aga kannatada ei saanud, kuna saime omavahel läbi interneti suhelda.

Füüsiline vorm ja ka palliga oskused säilisid samuti, sest iganädalaselt saadeti meile treeneri poolt individuaalne treeningprogramm, mida jälgida ning mis meid vormis hoidis.

Kas ja kuidas sellel ajal treenida sai?

Nagu ka kõik teised, siis treenida saime ainult individuaalselt. Vahel sain kasutada ka ema abi treeningutel, kuid muidu käis töö täiesti individuaalselt. Treeningplatsi leida oli paljudel meeskonnakaaslastel ka raske, sest kõik jalgpalliväljakud olid ju mingi perioodi kinni. Ja päris iga murulapi peal on keeruline jalgpallitrenni teha. Seega kõik liikusid enda kodu ümbruses ringi ja otsisid sobivat maapinda, kus trenne teha.

Ise sain õnneks koduaiamuru ning ka Kiili staadionit kasutada. Nüüd kui sellest olukorrast välja saime oleme kõik väga õnnelikud, kuid ka karantiiniperiood ei olnud kõige raskem. Kõik said lõpuks ikka treeningud läbi viia. Hea uudis on ka see, et vorm ei olnud üldse nii roostes, kui arvata oleks võinud.

Millal mängud taas algavad?

Ettevalmistav sõprusmäng oli juba 25. mail ning esimene liigamäng toimub 31. mail.

Mida soovitada algajale rohelisele jalgpallurile? Millest alustada ja kuidas edasi toimetada?

Alustada tuleks sellest, et kas jalgpall üldse meeldib sulle. Muidugi lasteaias ja nii sa veel päris oma soovidest aru ei saa. Siis on mõistlik vanemaid kuulata. Kuid kui oled jalgpalliga juba veidi aega tegelenud ja see kohe üldse ei meeldi, siis arvan, et peaksid valima mõne teise hobi.

Kui aga jalgpall meeldib siis on kõige olulisem seda nautida.

Tihti põlevad mängijad läbi või ei suuda enda tasemel esineda siis, kui nad asju üle mõtlevad ning ei naudi oma tegevust nii nagu alguses. Ka ise olen täheldanud seda, et kõige paremad mängud tulevad siis, kui olen suutnud keskenduda enda mängu nautimisele ning julgusele väljakul.

Ära karda eksida. Jah, su treener võib olla sinuga sel hetkel rahulolematu ning võid ka ise end halvasti tunda. Kuid eriti nooremana on vaja sul seda kogemust, mis töötab ja mis ei tööta. Proovi julgelt erinevaid lahendusi ning õpi oma vigadest. Kui oled eksinud siis ära mõtle sellest mängu ajal palju, proovi kiiresti analüüsida, mida tegid valesti ja mängi edasi, julgelt.

Peale mängu küsi ka treenerilt tagasisidet, mis tema arvab, mida oleksid võinud paremini teha ning kuidas saaksid ise mängijana areneda.

Teie praegused suurimad saavutused jalgpallis?

Kõige uhkem olen võimaluste üle, mille olen saanud rahvuskoondist esindades. Iga aasta olen olnud enda vanuste noortekoondises ning kõige olulisem turniir oli U17 Balti turniir. Minu jaks on iga koondisemäng väga eriline olnud. Klubi tasandil on suurim saavutus Evald Tipneri karikasarjas 1/4 finaali jõudmine 2018 aastal ja 1/8 finaali jõudmine 2019 aastal.

Mõlemal korral mängisime FC Elva vastu, kes mängisid meist liiga kõrgemal, Esiliigas (Meie mängime Esiliiga B-s). Kahjuks pidime ka mõlemal korral kaotust tunnistama, kuid väga ägedad ja kasulikud kogemused olid mõlemad.

2018. aasta mäng oli minu jaoks esimene nii mäng suure publiku ees, see oli päris ebareaalne kogemus. Pealtvaatajaid oli kohal 521 ning oli ka teleülekanne. Atmosfäär oli uskumatu ning väljakul tekkis ikka hoopis teine tunne võrreldes varasemaga.