Talv on avanud taevaluugid üle Harjumaa. Kõrvemaa matka- ja suusakeskuses ootavad suusad, kepid, saapad, tõukekelgud, matkauisud, lumeräätsad, FAT rattad ja snowtube’id talispordihuvilisi.
Keskuse juhataja Marilin Pehka sõnul läks esimene suusataja sellel hooajal rajale juba detsembri alguses. Muutlike ilmaolude tõttu suusatatakse peamiselt kunstlumest tehtud 800-meetrisel staadionirajal.
Lumekahurile lüüakse hääled sisse siis, kui temperatuur on langenud -5 kraadini. Kunstlume tootmise ja radade hooldusega tegeleb Kõrvemaal Riivo Noor, kes peab ühtlasi Anija abivallavanema ametit.
1,5-kilomeetrine, 3-kilomeetrine, 5-kilomeetrine, 19-kilomeetrine ja 24-kilomeetrine rada ootavad korralikku naturaalset lumesadu. “Niipea, kui see lumesadu tuleb, on meil kõik rajad jälle olemas,” rääkis Pehka.
Suusk toob tervise
Kõrvemaa matka- ja suusakeskuses hakkab silma nii kohalikke kui külalisi kaugemalt. “Olen Aegviidu inimene,” ütles Marje Ott, kes igapäevaselt töötab Kehra tervisekeskuses perearstina.
“Käin siin suusatamas nii tihti kui võimalik, ikka mitu korda nädalas, kui on ilma ja rajaolusid. Suusad sain alla esimese lumega kümnenda detsembri paiku,” rääkis Marje.
“Eelistan pikka ja rahulikku distantsi. Kui Aegviidust rajale minna, siis tuleb kokku 24 kilomeetrit. Kui siit suuremat ringi sõita, siis 19. Pikem on rahulikum ja looduses ilusam,” arvas Marje.
Distantsi pikkus sõltub tema sõnul ilmast ja sellest, kui varakult ta rajale jõuab. “Praegu läheb varakult pimedaks. Peale tööd pikale ringile iga kord ei jõua, aga lühikesi tiire ei armasta eriti sõita,” arutles naine.
Marje tuleb toime nii looduslikul kui kunstlumel. “Ega paremat tahta ei saa. Lund on vähe. Jäine ta muidugi on, aga hea, et seegi on. Peab ettevaatlik olema,” ütles ta sula tõttu jääkooriku peale võtnud staadioniraja kohta.
Ehkki Marje jõuab tänavu 60. juubelini, tervise üle naine ei kurda. “Tervis peab vastu ilmselt tänu sellele, et ma kogu aeg sõitnud olen. Soovitan kõikidele,” naeris ta.
Snowtube’i sõbrad
“Tulime Tallinnast siia, sest Tallinnas lund ei ole,” ütles Jarek Kraak enda järel pisipoeg Oliveri snowtube’i rõngaga vedades.
“Ma ei teagi, mis selle nimetus on. Mingu tube ta on. Peaasi, et laenutatakse. See libiseb praegu väga hästi,” arvas Jarek.
“Tundub, et laps on rahul. Endal on ka väljas värske õhu käes hea olla. Me oleme siin kolmveerand tundi olnud. Eks me oleme tunnike veel, aga mitte rohkem,” rääkis mees.
Et Kõrvemaa pole Haanja, on ka nõlvad madalamad. “Siin on ainult üks väike nõlv, kust alla läheb ja ongi kõik. Kohe peab jala üles tagasi tulema,” tõi Jarek välja kitsaskoha.
Paari nädala eest käis Jarek Järvamaal Valgehobusemäel. “Seal on selles mõttes parem, et tõstuk viib üles tagasi,” ütles ta.
Snowtube’i vedamine pakkus Jarekile lõõgastust igapäevasest betoonitööst. “Hea on välja olla, eriti peale jõule.”
Kelguga metsa
Kõrvemaa matka- ja suusakeskuse ees seisavad tõukekelgud reas. “Nii libe ja jäine on. Tundub, et see on hea. Teine võimalus oleks uisutama minna, aga hetkel ma ei viitsi,” tegi tallinlasest IT-mees Mihkel Uukkivi valiku tõukekelgu kasuks.
Mihkel tuli Kõrvemaale pedagoogist abikaasa Anne ja poeg Tanieliga. “Ka eelmisel aastal proovisin tõukekelku siinsamas. Loodetavasti sellel aastal libiseb paremini,” naeris ta.
„Ma arvan, et me oleme siin paar tundi. Võib-olla viis kilomeetrit läbime koos lapsega. Me läheme ühe otsa ja tuleme sama teed mööda tagasi,” rääkis mees.
Päris viperusteta tõukekelgutamine siiski ei läinud. “Perenaine jäi ikka veel rajale, otsima seda õiget rada, kust tagasi tulla,” ütles Mihkel Harju Elule, kui oli pojaga kahekesi keskusesse tagasi jõudnud.
Mehe ja poja rõõmuks leidis perenaine siiski tee metsast tagasi. “Kelgutada on väga mõnus, tõsiselt mõnus,” arvas Anne. “Nahavahe on mõnusalt soe, ehk liigagi soe. Juba palavaks läheb.”
Kumb on ikkagi parem, kas suusatamine või kelgutamine? “Eks see sõltub inimesest. Mulle meeldib kelgutamine. Minu suusatamised said kooli kehalise kasvatuse tunnis tehtud,” lisas naine.
