Kaugtöötamine on viimasel aastakümnel muutunud populaarseks motivatsioonipaketi osaks.

Esmalt pakuti aja- ja kohapaindliku töö võimalust peamiselt IT-sektori töötajatele. See tähendab: tööta, kus tahad ja millal tahad – peamine, et töö on tehtud. Koroonaaeg oli justkui kaugtöö võidukäik. Rahvas kadus kodukontoritesse ja hakkas rohkem iseenda tööd juhtima.

Realiseerus kõik see, millest kaugtöö pooldajad pikalt olid rääkinud. Ent lisandus palju muudki, millele varem ei osatud tähelepanu pöörata.

Valikuvabadus või hoopis sundvariant?

Üsna kiirelt sai selgeks, et koroona tõttu kodukontoritesse pagemist ei saa nimetada tavaliseks kaugtööks. Valikuvabadust ju polnud, kuna surve kaugtöö kasuks otsustamisel tuli välistest teguritest. Pandeemia olukorras tekkis uus mõiste – vabatahtlikult sunduslik kaugtöö, sest organisatsioonidel polnudki muud võimalust kui rakendada kaugtööd, juhul kui nad soovisid pandeemia olukorras jätkata.

Pikaaegne kollektiivist eemalolek annab kindlasti tunda ning mõnikord on vaja, et keegi lihtsalt helistaks ja käekäigu järele küsiks.

Seadus ütleb, et kaugtööd saab teha ainult poolte kokkuleppel ja sundi siin tegelikult olla ei saa. Paraku võivad meid kõiki tabada olukorrad, kus tekib vajadus jääda kodukontorisse. Olgu see siis kas või pikaajaline terviseprobleem, sh taastumine raskest operatsioonist või pereliikmete eest hoolitsemine.

Eestis saab vähidiagnoosi igal aastal üle 8500 inimese, sh 50 last. Iga inimese, tema pere ja selle lapse vanemate jaoks tähendab see suuri muutusi kogu elukorralduses. Vananev ühiskond suurendab järjest rohkem vajadust hoolitseda kodus oma vanemate või vanavanemate eest.

Tekkinud olukorras ei ole kodukontor enam mugavusvalik.

Kaugtöö hiiliv mõju

2020. aastal alanud koroonapandeemia tõttu on kaugtööl ettenägematu kõrvalmõju. Kindlasti on üheks neist sundasenditest tingitud tervisehädad. Ühtäkki tuli töökoht koju, kus töötada sai 24/7 – kuidas iganes. Juhid ja töötajad on kaugtöö ulatusliku kasutuselevõtu vallas aga kogenematud.

Näiteks tippjuht Pia on oma ametis väga iseseisev ning kodukontorites töötajate mured jäid talle esialgu võõraks. Raske oli tunnetada, miks enesejuhtimine ja kiire iseseisev otsustamine teistele kontorist eemal olles küll nii raskelt tuleb.

Kui töö juures saab töökohta kohaldada, siis kodus on töökohaks käepärane koht, tihtilugu seda valida ei saagi. Koroonaajal kohandati töökohtadeks isegi triikimislauad, et igale pereliikmele leiduks nurgake.

Sotsiaalne isolatsioon ja tööstress

Vähihaigete laste vanemate kogemused näitavad, et kõige keerulisem on neil hakkama saada sotsiaalse isolatsiooniga. Sama mure laieneb teistele hoolduskoormuse tõttu kodus töötajatele. Viimaste uuringute põhjal vähendab kodukontor tööstressi ainult siis, kui kaugtöö suhtes võetakse positiivne hoiak.

Pikaaegne kollektiivist eemalolek annab kindlasti tunda ning mõnikord on vaja, et keegi lihtsalt helistaks ja käekäigu järele küsiks.

Näiteks Triin kolis perega maale elama ning transpordile kuluva aja kokkuhoiuks otsustas naine enamiku ajast töötada kodukontoris. Kui pimedal aastaajal sai selgeks, et kogu valge aeg möödub töölaua taga istudes, sõlmis Triin otsese juhiga kokkuleppe, et iga päev kell 15–16 teeb ta õues vaimse tervise hoidmiseks jalutuskäigu. Tegemist polnud lõunapausiga ja sellevõrra tegi Triin tööd õhtustel aegadel.

Tekivad uued probleemid

Isolatsioonist tuleneb ka kohe järgmine probleem. Suurenenud vajadus digitaalsete tööriistade järele võib tekitada vaimset väsimust ja ülekoormust – see võib negatiivselt mõjutada tootlikkust ja tööheaolu. Töötajates tekib n-ö sõnumiärevus, sest sageli samal ajal e-posti, sõnumite ja videokõnede teel toimuv suhtlus põhjustab info ülekülluse. Juhid tajuvad kontrolli kadumist kaugtööd tegevate töötajate üle ning püüavad seda kontrolli tagasi saada täiendavate jälgimis- ja aruandlusmehhanismide abil.

Kodukontoris töötav Eva tunnistas, et pidev valmisolek kõikidele küsimustele vastata oli lõpuks nii raske, et viis ta läbipõlemiseni. Eva sõnul ilmnesid esimesed sümptomid siis, kui ta tundis, et hommikul tekitas arvuti avamine esialgu lihtsalt ebameeldivaid emotsioone. Hiljem kasvas sellest välja ärevushäire. Lahendus saabus vaid töökoha vahetamisega.

Meie tööturul on ka pandeemiavälisel ajal hulgaliselt neid, kes ei tööta kodus niivõrd omast tahtest ja motivatsioonist, vaid vajadusest ja sunnist. Peame seda meeles ning püüame olla tähelepanelikud-hoolivad enda ja oma töötajate suhtes.

Kolm olulist õppetundi kodustöötajaile

• Kui kodus töötamist põhjustab vajadus teiste pereliikmete eest hoolitseda, tuleb arvestada, et tõenäoliselt on mugavam täita tööülesandeid ebatraditsioonilistel kellaaegadel. On ammu tõestatud, et looderdamise asemel kipuvad kaugtöötajad üle töötama. Seega – suurim ohukoht siin on ületöötamine.

• Nooremad vajavad rohkem sotsiaalset suhtlemist ja pandeemia kogemus näitas, et neile oli pealesunnitud kaugtöö raskem. Vanemate inimeste puhul võib probleem aga olla seotud töökoha ankurdamisega, raskustega oma meeskonda kõrgematel ametikohtadel juhtida ja võimalike tehnoloogiliste piirangutega tavapäraste töötoimingute sooritamisel.

• Pikk eemalolek kollektiivist annab kindlasti tunda ja mõnikord on vaja, et keegi lihtsalt helistaks ja küsiks, kuidas läheb. Vii kontakt nii inimlikuks, kui saad. Videokõnedes kasuta alati kaamerat, chattimise ja e-kirjade vahele piki telefonikõnesid. Kui töötaja kaasatakse kodust kontoris toimuvale koosolekule videokõne abil, ei tohi teda sinna unustada. Pole tavapäratu juhus, et kõneliinil olev töötaja meenub alles siis, kui enamik on tühjade kohvitassidega juba ruumist lahkunud.