Kivikülv ja valged majad, rannakünkal kõrgumas valge tuletorn. Päris neeme tipus on Vana-Jüri rändrahnud ja paraja meres kahlamise kaugusel Kuradisaar. Kaugemal aga üksildane Mohni saar.

See on kajakalennult pilk Käsmule, kivise ranna ja metsa vahele kokku pitsitatud kuulsate kaptenite, laevasõitjate ja kalurite külale. Kapteneid ei koolitata siin külas ammu enam, pole ka teada, kui palju neid siin praegu elab. Küla omapära, valged kaptenimajad ja kõrged lipumastid on aga säilinud. Kuulsatest kaptenitest, nendega seotud legendidest ja paljust muust huvitavast läbi küla ajaloo teab pajatada aga Käsmu Meremuuseum ning tema omanik ja juhataja Aarne Vaik.

„Pean muuseumi 30 aastat. Siin asus esmalt kuulus Käsmu merekool, nõukogude ajal piirivalvekordon ja kui venelased 1992. aastal välja läksid, sain kultuuriministeeriumiga kaubale, et siia muuseum rajada,“ kõneleb muuseumi asutaja Aarne Vaik. „Mõni kogub eksponaate kümme aastat, alles siis teeb uksed lahti. „Mina tegin kohe, kui ministeeriumiga kaubale sain,“ meenutab peremees. 1993. aastal muuseum ka avati.

Käsmu meremuuseumi asutaja ja omanik oma väljapaneku keskel. Foto Ülo Russak 

Kuna kaks aastat varem, 1991 olid toimunud üleilmsed käsmulaste päevad, siis oli muuseumi peremehel tekkinud ka kodukülast laia ilma läinutega sidemed. Nii hakkasid muuseumisse eksponaadid tulema ka kaugetelt maadelt. Ikka mereteemalised ja Käsmuga seotud.

10 000 eksponaati

Nii mõnelgi külastajal tekib ehk kummaline tunne siin muuseumis ringi jalutades. Kõnniksid nagu kellegi kodus, nii hubane on kõik, isegi potid-pannid pliidil ootavad kokka. Samas on ümberringi haruldased esemed. „Ega ma täpselt tea, palju siin asju on, arvan, et 10 000 ringis,“ mõtiskleb Aarne Vaik. „Eks eksponaatidele anna lugu peamise väärtuse,“ ütleb Aarne Vaik ühele toolile osutades. Sellel toolil istus rootslaste kuningas Karl XII Tallinnas, enne Narva lahingut 1700. aastal.

Käsmu on Põhjasõja ajal toimunud Narva lahinguga mitmeti seotud. Kuulus kuningas ise küll Käsmut ei külastanud, aga rootslaste sõjamoon veeti siia, et siit hobustega edasi Narva toimetada. „Rikkus tuli Käsmu külla soolavedamisega Krimmi sõja ajal. Venemaale tehti siis blokaad ja see pidas. Käsmu kaptenid hakkasid siis Soomest soola vedama ja ehitasid randa uhked majad. Salaviinavedamisega pole Käsmus teadaolevalt tegeldud,“ kõneleb Aarne Vaik kunagiste kaptenite ja tüürimeeste tuluallikatest.

„Mina olen kohalik elanik, minu esivanemad asusid teadaolevalt siia elama 300 aastat tagasi, selle pärast ma ka kõike tean ja paljusid tunnen,“ viitab Aarne Vaik juba oma esivanemate seotusele selle külaga.

Käsmu kaunid kontserdid

Rohkem kui meremuuseum, leiavad külastamist Käsmu kuulsad kontserdid. Muusikasündmuste aegu on küla ja külatänavad külastajatest ja nende autodest umbes. Inimesed sõidavad nautima kaunist muusikat koos imelise merevaatega. „Kui alustasime, nimetasime ürituste sarja Viru folgiks, et see ka nime kaudu oleks meiega seotud ning annaks ette teatud muusikalised piirid,“ meenutab muuseumi juhataja, kes oli ka Viru Folgi sünni juures 2009. aastal.

Rikkus tuli Käsmu külla soolavedamisega Krimmi sõja ajal.

Teine üritus, Käsmu kaunid kontserdid, toimub lausa muuseumi õues, mereranda püstitatud lava ja muuseumihoone vahel. „Tavaliselt lõpeb üritus enne keskööd, kellegi öörahu pidulised ei riku,“ kinnitab Aarne Vaik. Pealegi saab külarahvas kontsertidest ka kasu. Lausa mitmekordselt. Külaelanikud saavad muuseumist osta sooduspileteid. Ka kohalikud kauplejad, kuni Rakvereni välja, saavad oma kaupa külalistele pakkuda.

Kui pensionär teenib ühe üritusega mitu pensioni, miks ta siis kurtma peaks, arvab muuseumi juhataja. Kui torisejaid ka on, siis las olla – kus neid poleks.

Peep Veedla, muusikaprodutsent, Käsmu muusikaürituste korraldaja: külarahvas ootab üritusi

Alustasin Käsmus aastal 2008, kõigepealt augustikuise festivaliga Viru folk ning 2009 lisandusid juunikuised Kaunid kontserdid käsmus. Viru folk haarab enda alla peaaegu kogu küla. Festivali pealava asub Lainela puhkekülas, kontserdid ja muud tegevused toimuvad aga kõikjal: kirikus, rahvamajas, meremuuseumi ümbruses, endise merekooli õuel, küla kiigeplatsil metsas…

Viru Folgi üks lavadest oli merel. 

Parklad ja telkimisalad on küla eri paigus, enamasti erakinnistutel. Käsmus leiavadki aset need kaks sündmust igal aastal, juunis enamasti kuus kontserti ning augustis kolmepäevane festival. Enamik kohalikke ootab väga minu korraldatud üritusi, teenides nendelt näiteks majutust pakkudes või kodukohvikut pidades.

Minu Käsmu – nostalgiline meenutus

Olen Käsmus puhkamas käinud juba 1970. aastate lõpust saadik, alates sellest, kui olin nelja-aastane põngerjas. Tollal töötas mu ema ETKVL-is (noorematele lugejatele: Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit) ökonomistina. See oli massiivne organisatsioon, millel oli Käsmus mitu puhkemaja, millel igaühel oma nimi: Sorro, Klaukse, Endla…

Nõukogude aja lõpus sai ETKVL endale ka pioneerilaagri, millel oli seitse hoonet. Pioneerilaagris ei käinud ma kunagi, küll aga olen korduvalt suvitanud kõigis endise laagri majades ja kõigis teistes ETKVL-i majades.

Kõik mu noorusaja suved möödusid siin. Sellest ajast meenuvad luuremängud omavanustega, mis liitsid – tolle aja sõpradega käin aeg-ajalt ikka veel läbi. Tunnen Käsmus pea iga nurgatagust ja muidugi ka metsa, kus klassivennaga sai onne ja parvesid ehitatud.

Kord, kui piirivalvurid meile peale sattusid – tollal oli Käsmu ju piiritsoon, kuhu pääsemiseks tuli dokument ja luba esitada ning kus kehtisid ranged reeglid, mingeid parvesid ei tohtinud ehitada, põgened veel ära! – siis selgitasime neile, et ehitame tegelikult hoopis onni. Ka selle eest saime karmilt noomida ja käsu kõik ära lõhkuda. Muidugi polnud meil plaanis Soome parvetada, vaid lihtsalt merekalda ääres sulistada ja salaja seda siis ka tegime. Mäletan, et selleks sai Tallinnas rauapoes käidud ja naelu toodud, et kaldalt ja metsast leitud palgid lauajuppidega kokku naelutada.

Käsmu järvest, kuhu ratastega sõitsime, püüdsime isetehtud õngedega oma esimesed kalad. Ekstreemsemaks meelelahutuseks oli jalgratastega muuli pealt vette kihutamine. Muidugi sai palju metsas käidud, tonnide viisi seeni, mustikaid, pohlasid ja vaarikaid korjatud, kõik paremad kohad olid siis teada. Kohalike kalameeste püütud lesta suitsutatud – nüüd pole Käsmu kandis paraku juba ammu enam kala.

Fotod Viru Folk 

Ja muidugi kino, mille seansid toimusid praeguses rahvamajas paar korda nädalas. Prantsuse ja Itaalia komöödiad näiteks. Need olid omamoodi suursündmused selles vaikses kohas. Siis tuli Eesti taasiseseisvumine ja kõik muutus. Puhkemajad erastati. Isegi endine kaupluse hoone bussijaama juures erastati. Kommerts tungis peale, rahvamassid murdsid sisse.

Käsmu muutus ajapikku uusrikaste meelispaigaks ja praegugi on seal kinnisvara hinnad uskumatult kõrged. Ning käivad vihased vaidlused, kuhu ja mida seal ehitada võiks. Hea veel, et aatemees Aarne Vaik suutis endise piirivalvekordoni alale rajada meremuuseumi, kus iga Käsmu külastaja võiks ära käia.

Sellest ajast peale olen seal kaootiliselt käinud, aeg-ajalt mõnes puhkemajas, eriti vanas pioneerilaagris, aga sel sajandil peamiselt Kirjanike liidu majas – mis on endise suvelasteaia vastas asuv kasvatajate maja, enne seda aga vistiti ühele kaptenile kuulunud hoone. Hüütakse ju Käsmut ka kaptenite külaks, sest siin oli sajand tagasi merekool ja siit on võrsunud uskumatul hulgal kaptenikraadiga merehunte.

Kirjanike majja pikemaks tulles võtan ka oma kassi kaasa, kes on siin juba ära harjunud – käib väljas, aga tuleb alati tagasi. Talvel on Käsmu praktiliselt välja surnud. Kui olen Kirjanike majas käinud loometööd tegemas ja vahel ringi jalutanud, siis virub suitsuvine välja vaid üksikute lumme mattunud majade korstnatest. Suvel on aga nii palju rahvast, et peatänaval kõndides võib jääda mulje, nagu oleks Tallinna vanalinna sattunud – eriti muidugi Viru folgifestivali ajal, kui see muutub lausa elust ülekeevaks linnakeseks.

Folk ja kontserdid, mis siin korraldatakse, on muidugi tore ja toob siia elu, kuid mingis mõttes on see vana hea Käsmu minu jaoks kadunud. Sellegipoolest tulen siia heameelega aeg-ajalt tagasi, eriti just siis, kui rahvamasse pole. Siis saab metsas ja mere ääres jalutades vanu aegu meenutada ja elu kaduviku üle mõtiskleda.

Askur Alas