Jah: ERJK kaotamine suurendaks korruptsiooniriski olulisel määral, Raimond Kaljulaid, Riigikogu liige (sotsiaaldemokraat)

Küsimus on selles, keda erakonnad ja poliitikud esindavad. Kõrge korruptsioonitasemega riikides tehakse otsuseid lähtudes poliitikute rahastajate, kohalike oligarhide või rahvusvaheliste suurettevõtete ärihuvidest. Ja sellest kaotab kogu ühiskond.

Näiteks ei tee poliitikud sellistes riikides otsuseid, mis tagaks tõhusa maksude laekumise. Suur korruptsioonirisk kahjustab majandust, mis omakorda tähendab madalamaid palku, madalamaid pensione, kehvemaid teenuseid, näiteks arstiabi halvemat kvaliteeti ja taset.

Miks korruptsioon on ohtlik?

Madala korruptsioonitasemega riikides on aga valijatel suurem võim ning poliitikud püüavad ajada poliitikat, millega oleksid rahul kõik – saavutada kogu riigi ja elanike jõukuse kasvu, palkade ja sissetulekute suurenemine, piisavalt vabade töökohtade olemasolu jne.

Valijaile tähendab see kõik tegelikult käegakatsutavaid erinevusi riigi juhtimises. Toome Eesti näiteid: kas valitsus otsib ja leiab lahenduse, kuidas tõsta kõik lastetoetused 100 euroni või tegeletakse selle asemel mõne oma suursponsorile olulise lahenduse läbisurumisega nn kriisimeetmete paketis. See on eluline ja selge näide, miks meil on vaja, et poliitikat tehakse ausalt ja läbipaistvalt.

Korruptsioon on ohtlik ka näiteks keskkonnakaitsele. Korrumpeerunud valitsused ei kiirusta kehtestama karmimaid keskkonnanõudeid või teostama nende üle järelevalvet.

Miks Ratase Keskerakond tahab ERJK kaotamist?

Eestis on erakondade rahastamise kontrollimisel seni oluline roll olnud ERJK-l, aga ka keskkriminaalpolitseil, kaitsepolitseil, prokuratuuril ja kohtutel. Ning minu hinnangul on kõik asjassepuutuvad institutsioonid teinud head tööd. Eesti poliitika viimasel kümnendil oli kindlasti ausam kui sellele eelnenud kümnenditel.

Seniajani oli avalikkusel teadmine, et 2016. aastal esimeheks ja peaministriks saanud Jüri Ratas on oma erakonda proovinud muuta ja reformida. Tuleb välja, et tegelikult ei ole seda täie tõsidusega tehtud.

ERJK kaotamist puudutava eelnõu hindamisel tuleb seda hinnata kahest aspektist. Esiteks, eelnõu eraldivõetuna on küllalt üldsõnaline ja jätab olulised küsimused õhku. Eelnõu algatajatel on olnud mitu nädalat aega põhjendada ühiskonnale, miks soovitakse ERJK ülesanded Riigikontrollile üle anda. Veenvaid ja tõsiseid argumente neil ei ole olnud. Eriti kummaline on see, et peaminister Ratas on püüdnud teha nägu, et tema pole selle eelnõu algatamisega eriti seotud, mis lihtsalt ei ole ega saa olla usutav. See on ikkagi tema juhitava valitsuskoalitsiooni poliitiline otsus, millest enim on huvitatud Jüri Ratase juhitav erakond.

Kuid viimastel nädalatel on tekkinud ka teine ja palju murettekitavam kõrvallugu Keskerakonna poolt vastu võetud 50 tuhande eurose küsitava annetusega seoses. Seniajani oli avalikkusel teadmine, et 2016. aastal esimeheks ja peaministriks saanud Jüri Ratas on oma erakonda proovinud muuta ja reformida. Tuleb välja, et tegelikult ei ole seda täie tõsidusega tehtud. Kohtuvaidlused ja kriminaalasjad käivad Keskerakonnaga kaasas ka Jüri Ratase juhtimisel. Ja see on tõsine ohu märk.

Tunnustus Isamaa poliitikutele

Selles valguses oleks ERJK kaotamine kindlasti korruptsiooniohtu suurendav otsus. Ei saa teha erakondade rahastamise reformi olukorras, kus selle reformi peamine algataja, peamine eestvedaja ise on korruptsioonikahtluse alla langenud. Kuni Keskerakonnale sokutatud 50 tuhande euro osas pole sajaprotsendilist selgust, ei saa ERJK reformiga mitte mingil juhul edasi minna.

Tunnustan siinkohal erakonna Isamaa poliitikuid, kes on seda vähemalt teatud ulatuses mõistnud ning ei lubanud ERJK kaotamist ära teha jaanipäevaks.

Ei: parteide kontroll muutub tõhusamaks ja läbipaistvamaks, Paul Puustusmaa, Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, endine ERJK liige (EKRE)

Kas siis tõsimeeli on võimalik väita, et poliitikutest enesekontrolli teostav ja kord kuus koos käiv komisjon (ERJK) on vähem korruptiivne kui Riigikontrolli poolt teostatav igapäevane töö? Või siis teist pidi vaadates, kas Riigikontroll on korruptiivsem kui enesekontrolli teostavad parteilased?

Kohe saan kinnitada, et tegemist on vaieldamatult poliitilise otsusega ja teisiti seda võtta pole võimalik. Kas ka piisavalt põhjendatud, hea, õige ja õiglase otsustusega, see on ja jääb esialgu vaieldavaks, kuid tõe kriteeriumiks saab olema praktika.

Küsimusi on siin tõstatatud mitmeid – kas valitud tee on juriidiliselt võimalik, põhjendatud ja toimiv?

Samuti kaob Riigikontrolli puhul ära võimalus kahtlustuste esitamiseks, et parteilastest koosnevad poliitikud kontrollivad iseennast, sõlmivad sisemisi kokkuleppeid ja see on korruptiivne.

Kui lahendada küsimust, kas tegemist on õiguslikult võimaliku konstruktsiooniga, siis kahtlusi ei tohiks olla. Alustada saab siingi sellest, et õiguskantsler Indrek Teder (2008–2015) on omal ajal just sellise ettepaneku teinud avalikkusele ja valitsejatele, et Riigikontroll teostaks erakondade rahastamise asjus järelevalvet erakondade üle. Mina antud juhul ei kahtleks õiguskantsleri pädevuses põhiseaduse mõjude hindamisel.

On ka väidetud, et kui ERJK asemel jätkab erakondade rahastamisega tegelemist Riigikontroll, siis tuleks anda kontrolliasutusele juurde uusi, täiendavaid pädevusi. See võib ju osaliselt nii olla. Tegemist pole aga fataalse või takistava probleemiga.

Süvendatud kontroll on vajalik

Siinjuures on lubamatu unustada, et meie riigi poliitilise süsteemi skelett on rajatud erakondlikkusele. Selline on olnud rahva tahe. Sellest omakorda lähtub, et igasugune jutt erakondadest kui lihtsatest MTÜ-dest on täiesti kohatu. Süvendatud kontroll nende tegevuse üle on alati põhjendatud ja õiglane.

Kui nüüd vaadata vaidluse all oleva seaduse sisu, siis tuleb üsna kohatuks tunnistada ka need jutud, mida räägitakse vajadusest seaduses palju asju reguleerida või viitavad seaduse olulistele puudustele seoses sellega, et selles ei ole toodud muudatusi või ettepanekuid, millised on ministeeriumi ametnike ning riigikogulaste lauale kogunenud viimaste aastate jooksul. Neis käsitletakse ERJK tegevuse efektiivsemaks muutmist.

Siin tuleb taas kohe selgitada ja rõhutada, et vaidlusaluse seaduse mõte ei ole HETKEL parandada erakondade üle järelevalve tehnilist poolt, sest seda tehakse (plaani kohaselt) hiljem ja oluliselt põhjalikuma töö käigus. Käesoleva seaduse mõte on hästi lihtne – kontrolliva institutsiooni muutmine. Lühidalt, kui eile tegi seda ERJK, siis homme teeb seda Riigikontroll. On põhjendamatu eeldada, et sama seadusega alustatakse kontrolli mehhanismi põhjalikult hooldama. See jääb ikka tulevikku.

Kord kuus saadakse kokku…

Ometigi olukord muutub ka nüüd, kohe ja vaieldamatult paremuse suunas. Iseasi on, kas see tulemus ka tegelikult parteidele meeldib. Toon selle väite tõendusena välja ühe pisikese fakti. Täna töötab ERJK selliselt, et kord kuus saadakse kokku, tehakse otsuseid ja joostakse laiali. Järgmine kuu tullakse taas kokku ja vaadatakse, mis on toimunud, kas on arenguid, mis kuu tagasi tehtud otsustega on toimunud ja millisel moel edasi liikuda – esitada mingi nõue, märgukiri … .

Riigikontrolli toimetamise korral saadakse kokku mitte kord kuus vaid kakskümmend korda kuus. Ka puhtalt matemaatiliselt on võimalik aru saada, et töö intensiivsus suureneb olulisel määral.

Samuti kaob Riigikontrolli puhul ära võimalus kahtlustuste esitamiseks, et parteilastest koosnevad poliitikud kontrollivad iseennast, sõlmivad sisemisi kokkuleppeid ja see on korruptiivne. Tuntud ütlus, et asjad peavad mitte pelgalt olema vaid ka näima sellisena, maksab siin igal juhul. ERJK liikmeid on korduvalt kohtusse kaevatud erinevate süüdistustega, mis puudutavad nende tegevust komisjonis. Olgu siis viimane ühtlasi vastuseks neile, kes tavatsevad küsida – aga millist probleemi te lahendate?