Kaks aastat, et testida Toompeal toimuvat (0)

Kui ma kaks aastat tagasi parlamendivalimiste eel käisin oma meeskonnaga Harju- ja Raplamaa erinevates nurkades huvilistega kohtumas, rehmasid paljud käega ja ütlesid: võime teid ju valida, olete asjalik ja südamega inimene, aga ega te seal Toompea mäel niikuinii mitte midagi ära teha ei saa.

Mis mul muud üle jäi kui lausuda: võib-olla tõesti ei saa, aga võib-olla ikka midagi saab. Nii lubasingi, et juhul, kui ma parlamendikoha saan, tulen valimisperioodi lõpus uuesti külla ning ütlen, kumb vastus õigem oli. Mulle andis oma hääle 1669 inimest, kuid esiotsa ma riigikokku ei jõudnud ja töötasin edasi ajakirjaniku ning peatoimetajana. Minu testperiood algas alles eelmise kuu lõpus, mis tähendab, et nelja aasta asemel tuleb mul poliitikategemise piiridest sotti saada kahe aastaga.

Siinkohal on asjakohane meenutada, et valimistele läksime me „parteitute partisanidena“ IRLi nimekirjas nelja inimesega (lisaks minule Tiit Papp, Sülvi Sarapuu ja Tiia Sihver), eesmärgiks selge siht kanda Toompea lossi ukse vahelt sisse omakseid hooldavate perede ja puuetega inimeste hääl. Lossi esisele platsile oli meie võrgustik jõudnud töövõimereformi pea pealt jalgadele pööramise võitluse käigus ka kodanikuliikumisena (isegi koos teerulliga!), aga nuppudele vajutasid ikka need, kellel oli tähtsamatki teha, kui eluraskustega maadlevate Eesti inimeste muredesse süveneda. Siiski tundus just IRL olevat huvitatud meie kompetentsist sotsiaalpoliitika arendamise vallas, millega seoses kirjutasime neile sotsiaalprogrammi, nendega oli meil olemas ka mõningane kogemus koostööst oliuliste seadusemuudatuste tegemisel.

Sõdur pole veel armee

Ütlen ausalt, et otsus, panna maha kaks aastat kestva saadikutöö nimel ajakirjaniku amet, ei olnud kergete killast. Minu artiklitest sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteemadel on kümmekonna aastaga välja kasvanud 5-6 seadusemuudatust. Võib-olla mäletate arvamuslugu Postimehes, mis paljastas perekonnaseaduse sätte, mis sundis tihti vaid 19-eurost hooldajatoetust saavaid ja koduseinte vahele aheldatud eestkostjaid tõestama kohtule tšekkidega iga piimaliitri ja leivapätsi ostu, kui nad olid kasutanud selleks oma täisikka jõudnud invaliidist lapse töövõimetuspensioni. Ühiskondlik šokk artiklist oli sedavõrd suur, et parlament suutis vastu võtta seadusemuudatuse lausa ülehelikiirusel – kolme kuuga!

Erinevalt neist, kes ikka aeg-ajalt lähevad hurraaga valimistele, satuvad riigikokku ja siis selles töös kiirelt pettuvad, muganduvad või selja sirgeks löövad ja lahkuvad, oli mul olemas reaalsuselähedane ettekujutus parlamendis toimuvast ja selle töö võimalustest.

Kas parlamenditöös iga päev oma teadmiste, mõtete ja plaanidega osaledes suudan rohkemat? Olen mõelnud, et kui saan kas või 2-3 olulist asja õigetele rööbastele nihutada, olen plusspoolel. Kui rohkem, siis on põhjust olla tänulik saatusele ja headele koostööpartneritele!

Erinevalt neist, kes ikka aeg-ajalt lähevad hurraaga valimistele, satuvad riigikokku ja siis selles töös kiirelt pettuvad, muganduvad või selja sirgeks löövad ja lahkuvad, oli mul olemas reaalsuselähedane ettekujutus parlamendis toimuvast ja selle töö võimalustest. Jah, selle maja sisemist subkultuuri saan nüüd avastada, aga seda, et üks sõdur pole armee ja et maailma hetkega parandada pole võimalik, on mulle selge aastatepikkusest tihedast suhtlemisest eri parteide poliitikute ja komisjonide ametnikega ajakirjaniku ja hooldajate liidu juhina. Samuti on mul pikk kogemus koostöösuhetest mitme ministeeriumi, ameti, töötukassaga jne.

Ettearvatult sain koha sotsiaalkomisjonis, mis on nüüd mu igapäevane põhitöö. Lisaks osalen Euroopa asjade komisjoni töös, mis tuleb ilmselt kasuks mitmes liinis, alates Eesti eesistumisega seotud tegevustest ja lõpetades infovahetuse ning koostöövõimalustega sotsiaalvaldkonnas, kus kõik Euroopa riigid, olgu rikkad või vaesed, otsivad uusi lahendusi põhjusel, et senise vana Euroopa heaoluühiskonna mudel ei ole jätkusuutlik, sest ta pole ka rikastele ühiskondadele enam rahaliselt jõukohane. Just siin saaksime olla lisaks teistelt õppimisele tegelikult ka ideede andjad.

Ametnike riik

Vaadates üldisemalt seda, mis riigikogus toimub, on aga tunne, et parandamist vajaks kaks asja. Esiteks see, et kuigi parlament on seaduse järgi kõrgeima võimu kandja, on meil hiilinud seadusloome rahvaesindajate käest ametnikke kätte. Ollakse harjunud, et seaduseid tehakse põhiliselt ministeeriumides, sest seal on palgal ametnikearmeed, kuivõrd saadikud ajavad läbi iseenese tarkusega, sest nende jaoks ei peeta assistente ega nõunikke vajalikuks (las partei ütleb, kuidas hääletada!). See ei peaks niimoodi olema.

Teine terav küsimus on sisuliste arutelude puudumine suures saalis. Kõik protseduurid on aastatega nii filigraanselt reglementeeritud ja riigikogu töökorra seadusse kirjutatud, et kogu koosseisuga tegelikku diskussiooni tekkida ei saagi. Ainus koht oleks justkui „vaba mikrofon“, aga ka sellega on häda, sest mitte kedagi peale kõneleja siis enam saalis ei ole. Siiski on mul vedanud: sotsiaalkomisjoni koosseisus on praegu inimesi, kes teemat valdavad ja kellega koostöös võib töö minu hinnangul vilja kanda.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.