Kajamaa – kool, mis ujub vastuvoolu (0)
Article title
Esimese klassi poisid Henry (vasakul) ja Kenneth koos õpetaja Anuga kella õppimas. Foto Ülo Russak

„Meie koolis õpib mitmeid väga andekaid lapsi. Pahatihti ei avaldu nende anded tavalise koolikeskkonna suurtes klassides. Seal on neil tegemist rohkem enese tõestamisega, nii-öelda ellujäämisega.“

Nii kõneleb Kajamaa kooli direktor Merit Udusalu oma õpilastest. Kajamaa koolis õpib praegu 58 last. Mitmel neist on autismispektri häired, mõnel segatüüpi spetsiifiline arenguhäire, aga on ka õpiraskustega või aktiivsus- ja tähelepanuhäirega õpilasi. „Me ei saa öelda, et meie lapsed on kindla arenguhäirega, pigem vajavad nad tavalisest erinevat suhtumist,“ räägib kooli juht oma hoolealustest.

Merit Udusalu, Kajamaa kooli direktor. 

„Kui lapsed meie kooli satuvad, siis üritame avastada noore tugevad küljed – tavakoolis ei jätku õpetajatel selleks lihtsalt aega või ole neil piisavalt kogemusi – ja nende tugevate külgede abil saame neile eduelamusi pakkudes luua kontakti. Nii saame lapse emotsionaalse tasakaalu taastada,“ täiendab direktorit kooli tugimeeskonna juht Lilian Voog.

Õpetamismetoodika

Kajamaa kool asub Saku vallas, vallakeskusest kuus kilomeetrit. Kool pesitseb hoones, mis on olnud rahvamajaks, korterelamuks, lasteaiaks. Viimased 15 aastat on siin lapsi õpetatud. „Maja pole oma arhitektuurilt päris tavaline ja ega siis koolgi saa päris tavaline olla,“ naerab direktor.

Kooli ebatavalisus algab võimlast, kuhu tulija satub kohe välisuksest sisse astudes. Siin saab mängida sulgpalli ja muid pallimänge. Õpilastele meeldib avaras ruumis vahetunde pidada – toksida koroonat, ronida varbseinal, mängida keksu. Või lihtsalt lärmi teha. „Teinekord lapsed lausa paluvad – ärge keelake meid!“ räägib tugikeskuse juht Lilian Voog.

Vahetund läbi, minnakse jälle tundi. Klassiruumid, võrreldes tänapäeva mammutkoolidega vallakeskustes, on kõik pisikesed. Vastavalt sellele on klassis õppijate arvgi väike, ühes klassis õpib neli kuni kuus, maksimaalselt üheksa õpilast. Eripärane on kool sellegi poolest, et 58st õppurist on tüdrukuid vaid 12. „Poiste hulgas on erivajadusega õpilasi millegipärast rohkem,“ seletab Lilian Voog. Märksa arvukam tavakooliga võrreldes on siin ka õpetajate tugimeeskond – suhteliselt väikeses koolis töötavad täiskohaga eripedagoog, sotsiaalpedagoog, logopeed, psühholoog.

„Suuremas koolis võib juhtuda nii, et iga situatsiooni, pahandusega tegeletakse tagantjärele, meie tegeleme iga kooli tulnud õpilasega ennetavalt, mõtleme üheskoos, mis situatsioonidesse ta sattuda võib, kuidas arusaamatusi vältida. Lepime õpilase ja vanematega kokku eesmärgid, mida me saavutada tahame,“ kõneleb Lilian Voog. Tema sõnul näevad erinevad pedagoogid meeskonnana töötades last kui tervikut ning edu kindlustab pidev koostöö õpilase, tema vanemate, õpetajate ja tugimeeskonna vahel.

„Vahetame omavahel väga palju infot,“ lisab kogenud õpetaja.

Vastuvoolu ujumise kool

Veel kümmekond aastat tagasi üritati kõik erivajadustega koolid sulgeda, neis õppinud lapsed tavakoolidesse integreerida. Ometigi jäi Kajamaa kool püsima, see on aastatega hoopis kasvanud. „Oleme munitsipaalkool. Saku vald on pidanud oluliseks ja vajalikuks meid toetada. See on aidanud meil püsida ja areneda,“ kõneleb direktor Merit Udusalu, kelle kinnitusel võiks lapsi siin õppida märksa rohkemgi.

Lapsevanemaid, kes sooviksid oma lapse just Kajamaa kooli panna, leidub rohkem, kui koolil võimalusi lapsi vastu võtta. Sügisel loodab Kajamaa kool valitsevale ruumikitsikusele leevendust leida, avades veelgi mõned moodulklassid. „Praegu õpib meil väljastpoolt Saku valda kaheksa õpilast. Üldiselt võtame teistest omavalitsustest lapsi vastu siis, kui jääb kohti üle. Viimastel aastatel seda juhtunud pole. Nii et meie kooli astujal peab lisaks valla sissekirjutusele olema Haridus- ja noorteametist saadud otsus, et laps vajab meie kooli. See annab ka meile teadmise, kuidas last konkreetselt toetada,“ kõneleb Lilian Voog.

Ringid

Üheski koolis ei mõtle õpetajad, veel vähem õpilased, ainult õppimisele ja õpitulemuste peale. Tähtis on huvitegevus. „Algklasside õpilastele on meil spordiring,“ kõneleb direktor. Väga osavõturohke on koolis matemaatikaõpetaja poolt korraldatud malering. See on nii populaarne, et malelauad tehakse vahetunnis lahti, hakatakse mängima. Koolisisene maleturniir kestab aga sügisest kevadeni.

Meie ülesanne on neile haridus anda ja veel tähtsam ülesanne – tagada, et nad ise tulevikus oma eluga hakkama saavad.

„Neidudele on mõeldud neidude ring. Õpetame oma vähestele tüdrukutest õppuritele söögitegemist, kodukorrastamist, aga ka seda, kuidas ennast väärtustada,“ ütleb Lilian Voog. „Kui meie võimalustest väheks jääb, saavad lapsed koolibussiga Sakku sõita, seal gümnaasiumi juures tegutsevates huviringides kaasa lüüa. Ükski laps millestki ilma ei pea jääma,“ lisab direktor.

Kallistamise kool

Kajamaa koolis õpetatakse riikliku õppekava ja riikliku lihtsustatud õppekava alusel. „Meie ülesanne on neile haridus anda ja veel tähtsam ülesanne – tagada, et nad ise tulevikus oma eluga hakkama saavad,“ räägib direktor kooli ülesannetest nii, nagu pedagoogid neid näevad. Sellepärast on koolis väga oodatud päevad, mil kooli lõpetanud vilistlased kooliperele külla tulevad, õpilaste ja õpetajatega kohtuvad.

„Vilistlased räägivad lõpetamiseks valmistuvatele õpilastele põhjalikult, milleks valmistuda, millele tähelepanu pöörata, kui keegi lõpetajaist tahab edasi kutsekooli õppima minna. Või mis ootab meie kooli lõpetajat ees gümnaasiumis,“ meenutab direktor neid kohtumisi kooli vilistlaste ja tänaste õppurite vahel. Millegipärast usutakse endisi õppijaid, hiljutisi koolikaaslasi vägagi, teab direktor.

Kajamaa kooli lõpetajatest on paljud jätkanud edukalt õpinguid kõige erinevamates ametikoolides – Rakvere, Haapsalu, Järvamaa ja Kehtna kutsehariduskeskus, Kopli kunstigümnaasium ja Luua metsanduskoolis. Seda aga, et minnakse peale Kajamaa kooli lõpetamist edasi gümnaasiumisse, eriti Saku ja Arte gümnaasiumidesse, juhtub viimasel ajal aina sagedamini. Seda kinnitavad vilistlaste külaskäigud.

Lilli ja kallistusi – hästi palju kallistusi! – toovad vilistlased kaasa endistele õpetajatele. „Pole ju õpetaja jaoks midagi paremat, kui saada oma endiselt õpilaselt kallistus koos teadmisega, et ta suudab ise elus läbi lüüa, ise olulisi otsuseid langetada,“ räägib Lilian Voog. Kallistamistega on aga üldse nii, et seda jagub kooliseinte vahel rohkem kui tavakoolides – see on selle kooli õpilaste eripära, on koolijuht Merit Udusalu kindel.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.