Et taliolümpial kelgukoerte sõitu pole, siis on Ülle Aaslav-Kaasiku Rootsis Särnas saavutatud puhtatõuliste kelgukoerte WSA (World Sleddog Association) maailmameistri tiitel pikamaa distantsil ala absoluutne tipp.
1932 oli koertesõit Lake Placidi olümpial esimest ja viimast korda näidisala. “Norra teeb kõvasti tööd, et ala taas olümpiale saada. Aga tänaseni pole otsust,” seletab Kahalas elav värske maailmameister.
Ülle Aaslav-Kaasikuga koos on Kuusalu lähedases metsas kolm siberi haskit ehk samad koerad, kes tiitli võitsid. Veli, Enid ja Missy on uudishimulikud ja aktiivsed ning nad on valmis uuteks tegudeks. “Eks koerad olid pärast 160 kilomeetri läbimist ikka väsinud. Tavaliselt tahavad nad kohe tormata. Lasin neil neljapäeval, 9. märtsil, puhata ning mõni päev hiljem olid kolm koera taastunud,” räägib perenaine.
Ta selgitab, et traditsioonilisel puhtatõuliste kelgukoerte võistlusel Polardistans, mis olid käesoleval aastal ühtlasti WSA pikamaa maailmameistrivõistlused, olid kelgukoerad jaotatud tõugude alusel kahte kategooriasse. Lisaks siberi haskidele võtsid mõõtu alaska malamuudid (selles kategoorias tuli eestlane Heinrich Lukk Polardistantsil kaheksa koera rakendiga teisele kohale), samojeedi ja grööni koerad. “Neid viimaseid on Eestis kõige vähem. Minu teada kasvatatakse grööni tõugu vaid Võrumaal ühes kennelis,” räägib Aaslav-Kaasik.
160-kilomeetrine teekond
Särnas peetud 17. Polardistansil ning MM il startis ta koos koertega pulka klassis. Alguses pidi kelgu ees olema neli koera. Kahjuks oli Esmel küünevigastus ja ta ei saanud startida. 160-kilomeetrisele distantsile startis kokku 19 võistlejat-rakendit.
“Teisipäeva öösel kell 22.45 anti start ja kolmapäeval kell üks olin finišis. Seega sõitsin trassil 26 tundi ja veidi peale,” räägib naine. Kas koerad pidid kogu pika aja vahepidamata kelku, naist ja varustust vedama? Aaslav-Kaasik ütleb, et vahepeal olid puhkepausid. Pikem söögipaus kestis 2,5 tundi ning oli ka snäkipause. “Minul oli koerte jaoks kaasas külmutatud lõhe steigid ja hakkliha seibid. Toituda ja juua võivad nii koerad kui ka sõitja,” ütleb ta.
Kõva kontroll
Karmilt on keelatud doping ja ravimid. “Kontroll on kõva ning Rootsis veel topeltkõva,” teab ta. Samuti on tihe veterinaarkontroll ning seda enne võistlust, võistluse ajal ja ka pärast finišit. “Koertel on vajalik veterinaarraamat ning kohustuslik varustus. Ning koerte olekut ja vormi hinnatakse ja enne starti antud hinded ei tohi võistluse käigus muutuda,” seletab ta. Võistluse ajal on ka kontrollpunktid, kus vaadatakse, kas koeral pole vedelikukaotust, vigastusi või kehva olekut.
Võistlusklass oli Norrast alguse saanud pulka. See tähendab, et kelgu ees tohib olla üks kuni neli koera. “Koerad veavad kelku ja mina olin veoliini ja vööga kinnitatud kelgu külge. Minul on all murdmaasuusad ja sõitsin kogu aeg ise kaasa,” selgitab Aaslav-Kaasik. Kelgul oli kogu vajalik mitmekümnekilone varustus.
Sealhulga olid kaasas telk, pliit, pliidikütus, madrats, riided, magamiskott, termos, koerte hooldusvahendid ja toit. “Lisaks veel eraldi toiduvaru, mis tuleb tuua puutumatult finišisse. See on juhuks, et oled hädas ja rajal planeeritust kauem,” ütleb Aaslav-Kaasik. Eestisse Paldiskisse naases naine koos koertega laeval 12.märtsi hommikul.
