Kooskõlastusringe läbiv jäätmereformi eelnõu toob endaga kaasa ohtralt segadust, konkurentsi vähenemise ning bürokraatia suurenemise.

Ettevõtjad prognoosivad reformist tulenevat toidukaupade hinnatõusu ja näevad vastuolu põhiseadusega.

Täiesti lubamatu on olukord, kus kliimaministeerium on kulutanud eelnõu tagasisidestamisele, aruteludele ja ettepanekutele juba peaaegu aasta, kuid ei arvesta üldse ettevõtete tagasisidega. Jõuliselt surutakse läbi ideid, mis on sündinud ametnike peades, ei arvesta reaalset turuolukorda ning soodustavad sõbramehepoliitikat.

Eelnõusse on lisatud reaalsuses teostamatuid nõudeid, nt nähakse tootjavastutusorganisatsioonidele ette küsida jäätmeteenuste ostmisel vähemalt kolme pakkumist. Joogikartongi või komposiitplasti puhul pole neid pakkumisi aga kelleltki küsida. Tegemist on karjuva näitega kabinetivaikuses sündinud ideest, kus reegleid loovad need, kel puuduvad teadmised jäätmekäitlusturu reaalsest olukorrast.

Reform toob endaga kaasa ka toidu- ja tarbekaupade hinnatõusu. Eelnõuga nähakse ette jäätmevaldajale kohustus kanda pakendijäätmete kogumise kulust 25 senti kogumiskorra kohta, ülejäänu tuleb kinni maksta pakendiettevõtjal. Kuna jäätmeveok maksab kaks korda rohkem kui kolm aastat tagasi, hüppe on teinud tööjõukulud ning muud sisendid, siis tegelikku kulu ei tea keegi. Kui ministeerium loodab, et näiteks toidutootjad selle kulu rõõmsalt enda kanda võtavad, siis see ei ole reaalne. Hindu tuleb tõsta, mis tähendab, et Eesti tootjate konkurentsiolukord muutub veelgi keerulisemaks. Ja taas annab riik hinnatõusu rallile ise hoogu juurde.

KOV-ide kesksus jäätmereformis viib ebastabiilsema investeerimiskeskkonnani. KOV-ide pingutust mõõdetakse liigiti kogumisega, mitte ringlussevõtuga – reformi eesmärk peaks olema ikkagi jäätmete ringlussevõtt, mitte ainult jäätmete liigiti kogumine.

Küsimus on, kas peame riigina sellise rumaluse ikka läbi tegema?