Jäätmeid käsitletakse sageli keskkonnaprobleemina, ent keskmise inimese elukvaliteet ei sõltu üksnes looduskeskkonnast. Oluline on ka see, milliseid tooteid tööstus suudab toota ning kas meil on ressursse nende ostmiseks.
Üheks näiteks on kodu energiasõltumatuse suurendamine päikesepaneelide ja salvestusseadmete paigaldamise abil. Tegemist on ressursimahukate tehnoloogiatega, mille laialdasemat kasutust piirab kõrge hind. Tähtsat rolli mängivad seejuures tooraine maksumus ja nappus. Samal ajal on mitmete päikesepaneelides ja akudes sisalduvate ressursside taaskasutus tööstuses praegu veel minimaalne.
Kui seni on jäätmeid peetud probleemiks, siis edaspidi peaksime neid üha enam käsitlema võimalusena. Toodete ja neis olevate materjalide puhul, mis on jõudnud kasutusea lõpuni, on oluline neid väärtustada uue ressursina. Peame muutma oma mõtteviisi nii, et juba algusest peale keskendume sellele, kuidas piirkonna majanduses vajalikke materjale saaks hankida teisest ringist, mitte üksnes looduslikest allikatest.
Sekundaarsete toormete laiema kasutamisega kaasnevad samas keerukad väljakutsed, sh raskemad töötlusprotsessid ja toormevoogude kättesaadavus. Siiski tuleb näha suuremat pilti. Kui toormed on juba kord kasutusse jõudnud, peame leidma viise, kuidas neid võimalikult kaua ringluses hoida. Näiteks tõstes materjalide pikaajalist produktiivsust. See ei tohiks olla eraldiseisev protsess, vaid loomulik osa majandusest, kus materjalid naasevad süsteemi ning loovad uusi väärtusi.
Kaubeldakse sarnaste poliitiliste suundumustega riikidega
Keerulises geopoliitilises olukorras eelistavad riigid ja tööstused üha enam kaubanduspartnereid, kelle poliitilised ja majanduslikud vaated on sarnased. See tähendab, et kohalikud ja regionaalsed toormed muutuvad lähitulevikus olulisemaks kui täna.
Globaalsete kaubanduspiirangute ja geopoliitiliste muutuste tõttu võib Euroopa majandus jääda ilma teatud toormetest või tuleb neid hankida märksa kallima hinnaga. See on üks tugevamaid argumente, miks peame Euroopas ja Eestis rohkem keskenduma ringmajandusele.
Näiteks haruldasi muldmetalle kaubeldakse praegu peamiselt Hiina turul, mistõttu otsivad paljud riigid aktiivselt muid võimalusi nende hankimiseks. Kui me ei panusta materjalide ringlussevõttu ega suuda väärindada ka kohapeal leiduvaid loodusvarasid, jääme paratamatult sõltuvusse teistest riikidest ja nende kehtestatud reeglitest.
Liitiumi taaskasutus on alla ühe protsendi
Kui räägime strateegiliste toorainete ringlusest, siis liitiumioonakud on üks olulisemaid näiteid. Neid kasutatakse elektriautodes, nutitelefonides ja muudes kõrgtehnoloogilistes seadmetes, sh droonides. Akud sisaldavad lisaks liitiumile ka niklit, koobaltit, mangaani ja grafiiti, mille taaskasutamine on kriitilise tähtsusega, et tagada akutehnoloogia kättesaadavus.
Liitiumioonakude taaskasutus on Euroopas siiani väike – veel mõni aasta tagasi oli selle taaskasutus Eurostati andmetel pea nullilähedane. Kuna esimese põlvkonna elektriautode akud hakkavad turult välja langema, suureneb vajadus nende töötlemiseks.
Samas on regulatsioonid ja tarneahelad keerulised. Täna võib kuluda pool aastat, et vormistada liitiumioonakude transport ühest Euroopa riigist teise. See aeglus ja bürokraatia pärsivad teiseste toormete kasutamist.
Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks suurendada ringlussevõetud toormete osakaalu 2030. aastaks vähemalt 25% EL-i aastasest tarbimisest. Prognooside kohaselt võiks taaskasutatud liitium seejuures katta 1,4–2,4 miljoni elektriauto tootmiseks vajaliku koguse.
Ringmajandust pärsivad infopuudus ja piirangud
Kuigi ringmajandus pakub võimalusi, on toimivate majandusmudeliteni jõudmiseks hulk takistusi. Üks probleem on infopuudus – ettevõtted ja riigid ei tea piisavalt, milliseid jäätmeid ja tooraineid täna kogutakse või ladustatakse ning kuidas neid väärindada.
Teine suur takistus on regulatsioonid. Piiriülene jäätmekaubandus on keeruline – kui liitiumioonakude transport võtab pool aastat, on see tööstusele liiga pikk aeg.
Väikeriikides nagu Eesti piirab tehnoloogiliste jäätmete ringmajanduse arengut kohalike jäätmete piiratud maht. Siiski on mitmed naabermaad, sealhulgas Soome ja Leedu investeerimas liitiumioonakude ümbertöötlemistööstuse rajamisse. Näiteks Soomes tegutseb Fortumi tehas, mis on üks suurimaid suletud ringiga hüdrometallurgilisi taaskasutusrajatisi Euroopas. Et taolised ringmajandusel rajanevad tööstused nõuavad esialgu mahukaid investeeringuid, on kriitiline kapitali kättesaadavus.
Põlevkivitööstus kui Eesti võimalus
Defitsiitsete kõrgtehnoloogiliste toormete kõrval on Eestis ringmajanduse arenguks oluline vaadata kohalikku jäätmeteket. Eestis moodustasid põlevkivitööstuse jäätmed 2020. aasta seisuga 67% kogu riigi jäätmemahust. Kui seni on põlevkivitööstuse jäätmeid vaadeldud kui tööstusega kaasnevat paratamatust, siis just tänu varem ladustatud jäätmete suurele mahule pakuvad need võimalust arendada pikaajaliselt jätkusuutlikku ning välisturgudel konkurentsivõimelist väärindamissektorit.
Rida Eesti ettevõtteid arendab täna tööstusi, mille eesmärk on põlevkivi aherainest kaltsiumkarbonaadi eraldamine või põlevkivi kerogeeni kasutamine peenkeemiatööstuses. Kui oleme need materjalid maapõuest juba kätte saanud, ei ole mõistlik neid lihtsalt ladustada.
Meie elukvaliteet sõltub sellest, kuidas suudame oma ressursse hallata. Ringmajandus ei ole pelgalt keskkonnaprojekt, vaid hädavajalik muutus, mis tagab majanduse jätkusuutlikkuse ja sõltumatuse. Eestis on olemas eeldused, et muutuda ringmajanduse eestvedajaks, kuid see eeldab teaduse, tööstuse ja poliitika ühist panust. →
