„Elava tule ääres istuda, lõkkesse vaadata, tulest sooja saada on mulle alati meeldinud,“ kinnitab Marju Länik. Mida teeb tuhandete inimeste lemmiksolist aga jaaniõhtul tegelikult? Harju Elu võttis uurida.

Teil on väga palju ilusaid laule. Mida ise peate neist ilusaimaks, südamelähedasemaks? Mida nõuab publik enim, mille peale läheb käima?

Publik ootab alati juba tuntud lugusid ehk hittideks saanud laule, mida nad saavad ka kaasa laulda. Näiteks „Karikakar”, „Naerdes ja naeratades”, „Päikesemaa”, „Terassüdamega mees”, uuematest ehk „Süda silmades”, „Veel, veel, veel elada ma tahan”. Oleneb, mis üritus või kontsert on, mis kell ja kus toimub, vastavalt sellele valin ka laulud.

Mul on rida imelisi laule, mida on õige esitada väiksematel intiimsematel kontsertidel: „Jää kauaks mu juurde”, „Ma olen ju naine”, „Mäng”, „Hingepeegel”, „See öö on armastuse aastapäev”, „Tunnete keel”… Võib-olla arvatakse, et ma neid enam ei laulagi. Muidugi laulan, otse loomulikult laulan, kui on õige koht.

Teie laulude tekstid on väga mõtestatud sõnadega. Kas valite laule sõnade või meloodia järgi?

Mulle on ühtviisi tähtsad nii meloodia kui tekst. Meloodiat saab väga hea tekstiga isegi paremaks teha, kui sellesse oma emotsioonid panna. Eks esitaja annab laulule identiteedi, maalib, voolib ja värvib lugu. Muusika ja teksti autor võivad jääda varju, laul hakkab ringlema ju laulja nimega. Ja esitaja saab endale laulu kohta nii hea kui halva.

Mida arvate Eesti tänastest noortest solistidest, näiteks Alika Milovast?

Noorte ja andekate üle on hea meel. Võiksime täitsa isegi teha midagi koos. Alika mulle meeldib. Ta on väga musikaalne, valdab mitmeid stiile, on väljendusrikas ja artistlik. Ta hakkas ka väga noorena laulma, nii et kogemustest tal puudust ei ole. Eurovisioonil esines ka väga-väga hästi, kõik oli paigas ja ka esinemisnärvi polnud märgata. Teda on hea kuulata ja vaadata, väga tubli. Nüüd on tal vaja veel uusi häid laule juurde leida. See on terve elutöö lõpuks. Stefan on ka andekas ja hea häälega, uus tugev artist.

Olete aastaid olnud laval. Millist kohta arvate endal Eesti muusikas olevat?

Olen isegi mõelnud, millest alates lugeda seda, kui kaua olen laval olnud. Kas ajast, kui esitasin esimese laulu kiisust 1. klassis ja sealt aina edasi? Või kui alustasin solistina esimesi kontserte ja ringreise Otepää kultuurikeskusega, olles 13-aastane 7. klassi tüdruk? Või päevast, kui mind võeti konkursiga Eesti riikliku filharmoonia solistiks. Olin siis vaid 17, kui muusikale läks terve käsi…

Mitu korda te olete aasta lauljaks või naislauljaks valitud?

Olen osalenud ja saanud tunnustatud mitmetel lauluvõistlustel ja konkurssidel. Tähtsamad on ehk peavõit Aarne Oidi lauluvõistlusel Mikk Targo/Heldur Karmo lauluga „Head uut aastat” ja Prahas toimunud rahvusvahelisel konkursil „Intertalent“ saadud vokaaltehnika ja näitlejameisterlikkuse ja väljenduslikkuse preemia. Olen teinud tuhandeid kontserte nii Eestis kui endises N. Liidus, olen laulnud suurtel kontsertidel paljudes välisriikides, kus on minust ka telesaateid tehtud.

„Karikakar“ valiti Raadio 2 mahukal küsitlusel kuulajate poolt Eesti saja aasta hitiks. President Kersti Kaljulaid tunnustas mind Valgetähe 5. klassi teenetemärgiga. Režissöör Urmas Eero Liiv tegi möödunud sügisel pika portreefilmi „Marju. Südame kutse“. Pole hullu, olen ikka teel ja reel. Ja kavatsen jätkata niikaua kui mind vajatakse, esinema kutsutakse ja kuulata soovitakse.

Tundub – vähemalt mulle – et olite mõned aastad lavadelt eemal, avalikkuse ees ei esinenud. Miks?

Tegelikult muidugi sellist asja ei ole kunagi olnud, et oleksin lavadelt kasvõi aasta või mõne kuu eemal olnud. Artistitöö on minu arm ja leib olnud läbi elu. Oli periood, kui läksin uuesti ülikooli, et saada kaasaegsem kõrgharidus, kuna leidsin eriala, mis mind köitis.

Aastatele tagasi mõeldes tuleb paraku tõdeda, et olen reeglina jaanipäeval esinemas olnud ja alati näinud peoplatsil ka uhket jaanituld, aga lavalt.

Käisin aastatel 2001–2005 Tallinna Ülikoolis 4-aastases õppes, mille lõpetasin cum laude. Sain kultuuri- ja kunstimänedžeri bakalaureusekraadi. Jätkasin kohe samas kaks aastat magistriõppes, kust sain lõpetades sotsiaalteaduse kraadi kultuurikorralduses. Õpitut on lauljatöös ka vaja läinud. Olin selline kultuurihuviline, korraldaja, ürituste läbiviija ja juhtija olnud juba kooliajal.

Te olete väga tuntud. Kas te oma tuntust poliitiliseks kapitaliks pole üritanud vahetada?

2005. aastal kaasas üks praegune minister mu kohalikele valimistele. Ega ma osanud midagi loota, aga minu uudishimu lõppes sellega, et olin neli aastat Tallinna linnavolikogu ja Nõmme halduskogu liige, õppides sealtki palju. Sain avaliku halduse teadmised. Õppisin ka mõistma poliitika telgitaguseid. Kuid see polnud mulle. Minu jaoks oli ja on muusika kõige tähtsam ja armsam.

Kuna mul oli nii palju tegemist ja kohustusi, siis võis see olla aeg, kus teile tundus nagu oleksin lavadelt eemal olnud. Tegelikult kestsid minu nädalalõppude esinemised endise hooga edasi.

Kui palju on praegu kontserte ja esinemisi?

Hetkel on nädala jooksul lausa seitse kontserti, see on nagu tuur juba. Paar kuud tagasi tuli mul välja ka järjekordne uus originaallaul, mille nimeks „Olen teel.“ Eks meist igaühele on oma unikaalne tee antud või määratud. Laias plaanis oleme ju kõik minutist minutisse teel, konkreetsemalt igaüks omal teel. Ja mina olen aina jälle teel uude esinemiskohta. Laul jõudis ka Raadio Elmari Eesti lugude edetabeli tipus ära käia.

Oma esinemisi teen mitmel moel. Näiteks oma live-bändiga, kus mängivad ühed meie parimad muusikud Raul Vaigla ja Ain Varts. Käesoleval suvel on mul tihti kaasas ka Tal-Techi tantsutüdrukud, kellega meil on meeldiv koostöö. Vahel esinen ka akustilise kavaga.

Mis on teie hobideks, kuidas veedate vaba aega?

Mul on väga hästi läinud, kooliaegsest hobist saigi mu töö ja elukutse. Võib tunduda, et laulja käib ainult laval ja ei mingit muret, laulud ja kõik muu asjad tulevad kuskilt iseenesest. Tegelikult tuleb veel nii-öelda kümne asjaga tegeleda, mida publik ei näe ega tea. Tuleb teha tööd ja laule, et tööd oleks, ja üritada ka pildis püsida. Julgen öelda, et teen mitme inimese töö ise ära.

Marju Länik esinemas Kiili jaanipeol. Foto Aimur Liiva 

Kui siis veel aega jääb, tahan ennekõike minna loodusesse ja metsaradadele linnulaulu kuulama. Vaatan ka filme, sest filmikunst on mind samuti köitnud. Jälgin endiselt jõudumööda kõike muusikasse puutuvat. Vahel loen. Muidugi jälgin võimalusel iga päev ka uudiseid ja ajalehti, teen süüa, koristan. Ja vahel tuleb kasuks ka niisama lebotada, lihtsalt olla.

Mida teete jaaniõhtul?

Elava tule ääres istuda, lõkkesse vaadata, tulest sooja saada on mulle alati meeldinud. Aastatele tagasi mõeldes tuleb paraku tõdeda, et olen reeglina jaanipäeval esinemas olnud ja alati näinud peoplatsil ka uhket jaanituld, aga lavalt. Ka sellel aastal pole midagi teisiti, olen jaaniajal laulmas kolmel õhtul järjest, igal päeval kahes peokohas.

See on päris hull tempo, sest on veel ka heliproovid, kohalesõidud. Nii on see alati olnud, et kui teised puhkavad, siis artistid teevad tööd. Kui mind Eesti riiklikku filharmooniasse konkursile kutsuti, toimus see samuti pärast jaaniõhtust esinemist Pühajärve lauluväljakul. Aga konkursile ma läksin ja valituks ma sain. Ja olen laval siiamaani. Ka jaaniõhtul.